Paleosoikum

Paleosoikum (palaios (παλαιός), "iidne" ja zoe (ζωή), "elu", tähendades "iidne elu") ehk vanaaegkond on geokronoloogiline üksus (aegkond) ning kronostratigraafiline üksus (ladekond). Paleosoikum on vanim fanerosoikumi aegkond. Paleosoikumile eelnes neoproterosoikum ja järgnes mesosoikum ehk keskaegkond. Paleosoikum algas 540 miljonit aastat tagasi ning kestis 290 miljonit aastat, lõppedes 250 miljonit aastat tagasi.^[1]

	Ajastu	Ajastik
	järgnev	järgnev
P A L E O S O I K U M	Perm	Loping
		Guadalup
		Cisural
	Karbon	Pennsylvania
		Mississippi
	Devon	Hilis-Devon
		Kesk-Devon
		Vara-Devon
	Silur	Přidoli
		Ludlow
		Wenlock
		Llandovery
	Ordoviitsium	Hilis-Ordoviitsium
		Kesk-Ordoviitsium
		Vara-Ordoviitsium
	Kambrium	Furong
		Miaoling
		Ajastik 2
		Terre-Neuve
	eelnev

Paleosoikum on pikim fanerosoikumi aegkond ning jaguneb kuueks geoloogiliseks ajastuks (vanimast noorimani) : kambrium, ordoviitsium, silur, devon, karbon ja perm. Paleosoikumis toimusid geoloogilised, klimaatilised ja evolutsioonilised muutused. Kambriumi algusse jääb hulkraksete organismide kiire areng nn "Kambriumi plahvatus", mille käigus ilmusid kõik tänapäevased organismide grupid. Elu arenes meres ja liikus maismaale ning hilispaleosoikumiks leidus maismaal mitmesuguseid organisme. Maismaad katsid suured metsad, millest moodustusid kivisöe varud Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Paleosoikumi lõpus domineerisid suured, arenenud roomajad ning ilmusid esimesed tänapäevased taimed (okaspuud). Paleosoikum lõppes suurima organismide väljasuremisega Maa ajaloos, mis toimus permi ja triiase ajastu piiril.

Paleotektoonika ja -geograafia

Paleosoikumi alguses oli hiidkontinent Gondwana moodustumas või äsja moodustunud ning asus lõunapooluse lähedal. Kambriumi ajastul meretase tõusis ning mitmed kontinendid ujutati üle ning meretase jäi kõrgeks kogu ordoviitisumi vältel, alanedes alles Gondwana jäätumisega alampaleosoikumi lõpus. Ordoviitsiumi ajal eraldasid Laurentia, Baltika, Siberia ja Gondwana kontinente Iapetuse ookean ja Tethyse ookean. Ordoviitsiumi lõpus kattis jää suurt osa Gondwana lõunapiirkonnast. Siluri jooksul põrkasid kokku Laurentia ja Baltika kontinent, sulgedes Iapetuse ookeani põhjapoolse haru, ja moodustasid "Vana punase liivakivi" kontinendi. Devoni ajastul hakkasid varapaleosoikumi ookeanid sulguma ning moodustus Eurameerika manner. Kogu hilispaleosoikumi jooksul liikusid erinevad kontinendid üksteisele lähemale. Karbonis kattis suurt osa lõunapoolkerast jää ning ekvaatoril tekkisid suured sood. Permis moodustus Gondwana ja Eurameerika ühinemisel hiidmanner Pangea.^[2]

Kliima

Kambriumi alguses olid temperatuurid madalamad kui hiljem alampaleosoikumis keskmiselt, kuna Maa taastus alles eelkambriumi ajastul olnud jääajast. Kambriumi jooksul muutus kliima soojemaks ning veetase tõusis. Ordoviitsiumi ajaks oli Gondwana liikunud lõuna poole ning suur osa Lääne-Gondwanast asus lõunapoolusel. Alampaleosoikum lõppes lühikese jääajaga hilisordoviitsiumis, mis põhjustas suuruselt teise väljasuremise fanerosoikumis. Keskpaleosoikumis kliima stabiliseerus ning meretase hakkas tõusma, mille põhjuseks arvatakse polaarliustike osaline sulamine. Baltika ja Laurentia aeglane kerkimine ning Gondwana põhja poole liikumine põhjustasid soojade madalaveeliste merebasseinide tekkimise. Ekvatoriaalses piirkonnas oli kliima soe ning moodustusid ulatuslikud rifid. Baltika ja Laurentia mandri kokkupõrkele järgnenud mäeteke põhjustas mandrite üldise kerke ja ookeanide taandumise. Merede pindala vähenes ning maismaa pinnamoe erinevused põhjustasid kontinentaalse kliima. Varakarboni alguses tõusis taas devonis langenud meretase. Karbonis oli kliima ekvaatori aladel soe ja niiske, soodustades taimestiku arenemist, kuid lõunapoolusele lähemal muutusid temperatuurid jahedamaks. Peaaegu kogu karboni olid Gondwana lõuna-polaaralad kaetud liustikega. Hiliskambriumis veetase langes, kuna liustike ala laienes Gondwanal. Sellega kaasnes ulatuslik mereelustiku väljasuremine. Hiliskarboni ajal toimus maismaal laiuskraadidevahelise temperatuurigradiendi suurenemine. Kontinentaalsed liustikud liikusid kuni 30. laiuskraadideni. Karboni lõpus hakkas kliima muutuma kuivemaks ning see trend jätkus ka permi vältel. Hilispermis langes globaalne meretase ning kontinentidel valdas erosioon. Hilispermis ulatus hiidkontinent Pangea pooluselt poolusele ning mõlemad poolused olid üheaegselt jäätunud. Mereveetaseme langusega kaasnes mandrilavasid katvate madalate ja soojade merede kadumine.

Taimestik

Kambriumis olid taimedest esindatud vaid vetikad. Ordoviitsiumis lisandusid veepiiril olevad algelised maismaataimed. Esimesed algelised soontaimede leiud pärinevad hilissilurist. Hilisdevonis moodustasid varased eostaimed, mida leidus siluris vaid soodes, suuri metsi. Devoni keskelt pärineb ka koldade (pärisraikad), osjade (kidade) ja sõnajalgade (keerdlehikud) leide. Devoniaegset merd asustasid rohe-, mänd- ja punavetikad. Karboni ajastu nimetus viitab maismaataimestikule – mitte ühelgi teisel geoloogilisel ajastul ei ole taimefossiilid olnud nii mitmekesised. Karboni ajastust on jäänud meile kivisöelademed. Eristus troopiline ja parasvöötmeline taimestik. Karbonis olid põhilisteks taimedeks kidad (hiidosjad), pärisraikad (hiidkollad), sõnajalgtaimed, seemnesõnajalad (paljasseemnetaimed) ja kordaiidid (paljasseemnetaimed). Varapermis esines taimestikus rohkesti kidasid , kuid hilispermis suurenes järsult paljasseemnetaimede osatähtsus. Ilmusid palmlehikud, hõlmikpuud ja okaspuud.

Loomastik

Kambrium

Kambriumis toimus kiire elu areng ning organismide mitmekesisus suurenes geoloogiliselt lühikese aja vältel. Ilmusid kõigi loomarühmade esindajad. Seda aega nimetatakse ka "kambriumi plahvatuseks". Kambriumi alguses ilmusid toesega (skeletiga) varustatud hulkraksed loomad. Ilmusid erinevad veeselgrootud: molluskid, trilobiidid, arheotsüaadid (surid välja kambriumi keskel), brahhiopoodid (puuduluksed käsijalgsed), käsnad, meduusid ning paljud organismid, kes on problemaatilise kuuluvusega. Osadel kambriumi hõimkondadel leidub selgeid tänapäeval esinevaid järeltulijaid: lülijalgsed, käsijalgsed, okasnahksed ning molluskid. Nende kõrval esines ka veidra väljanägemisega organisme, kellel puuduvad otsesed järglased (Burgess Shale, Hiina).

Ordoviitsium

Trilobiidi kivistis

Ordoviitsiumis kuulusid tähtsamate mereorganismide hulka trilobiidid, molluskid, sammalloomad, ostrakoodid, brahhiopoodid (käsijalgsed), okasnahksed, kitiinikud, konodondid ja graptoliidid. Ordoviitsiumi ajastu keskel lisandusid soojaveelised korallid, stromatopoorid ning merisiilikud, samuti on leitud esimeste selgroogsete (lõuatute) kivistisi. Hilisordoviitsiumis toimus suur organismide väljasuremine. Selle käigus kadus 60% perekondadest.

Silur

Siluris domineerisid selgrootud mereorganismid ning madalmeredes leidus rohkesti stromatopoore, tabulaate ja rugoose, mis moodustasid rifilaadseid kivimkehi. Tüüpilised esinevad loomarühmad olid brahhiopoodid (käsijalgsed), ostrakoodid ja meriliiliad. Peajalgseid, trilobiite ja sammalloomi esines vähem kui ordoviitsiumis. Silurile olid iseloomulikud magestunud laguune asustanud eurüpteriidid (meriskorpionid) ja avameresetteis leiduvad graptoliidid. Graptoliite ning mikrokivistisi konodonte ja kitiinikuid kasutatakse siluri kivimite stratigraafialisel liigestamisel juhtkivististena.

Eurüpteriidi kivistis

Devon

Devoni ajastul tekkisid esimesed putukad, hulkjalgsed ja primitiivsed kahepaiksed. Devonis surid peaaegu täielikult välja graptoliidid ja trilobiidid, samuti vähenes tunduvalt peajalgsete (nautiloidide) osa. Selgrootutest loomadest olid devoni ajastul arvukamad karbid, teod, brahhiopoodid (käsijalgsed) ja lihtsad ammoniidid (goniatiidid). Selgroogsetest olid devonis esindatud kõik olulisemad kalade ja lõuatute rühmad, kuid valdavalt esines lõuatuid. Hilisdevonis toimus suur veeliste organismide väljasuremine (kadus 57% perekondadest).

Karbon

Karboni ajastul oli loomastikule iseloomulik maismaaselgroogsete kiire areng ja nende rohkus. Eriti rohkelt esines algelisi kahepaikseid (stegokefaale), ilmusid roomajad ning meredes domineerisid kõhrkalad (hailaadsed). Selgrootutest esines meredes kõige rohkem foraminifeere, goniatiite, brahhiopoode (käsijalgseid), meriliiliaid ja -siilikuid, õisloomi, karpe ning tigusid.

Meriliilia

Perm

Permi ajastul olid mereliste selgrootute loomade hulgas ülekaalus foraminifeerid, karbid, sammalloomad, käsijalgsed (produktiidid) ja peajalgsed (goniatiidid). Permi lõpus surid välja trilobiidid, tabulaadid, rugoosid ja goniatiidid. Permi ajastul saavutasid maismaal selgroogsete hulgas ülekaalu kahepaiksed. Meres toimus kiire luukalade areng ning roomajatest esinesid teriodondid. Permi ajastu lõppes Maa ajaloo kõige hävitavama organismide väljasuremisega – kadus 83% perekondadest ja 57% sugukondadest.

Vaata ka

• Geokronoloogiline skaala

Fanerosoikum
Paleosoikum	Mesosoikum	Kainosoikum

Viited

1. Rahvusvaheline Stratigraafia Komisjon. Eesti Stratigraafia Komisjon."Geoloogiline ajaskaala 2010."
2. Paleomap Project

Välislingid