From Wikipedia, the free encyclopedia
Valdemar Birgersson, Waldemar I (sündinud u 1240, surnud 26. detsember 1302 Nyköpingshusis) oli aastatel 1250–1275 Rootsi kuningas. Ta oli Birger jarli ja Rootsi printsessi Ingeborg Eriksdotteri poeg.
| Valdemar Birgersson | |
|---|---|
_bust_2009_Skara_(2).jpg) | |
| Sünniaeg | 1243 |
| Surmaaeg | 26. detsember 1302 (59-aastaselt) |
| Amet | poliitik |
Valdemar sai kuningaks, Waldemar I alaealisena pärast oma onu Erik Erikssoni surma. Valdemar pärines neljast võimsast suguvõsast. Tema isapoolne vanaisa oli folkung Magnus Minnesköld, kes langes Gestilreni lahingus võitluses Sverkerite suguvõsa vastu. Tema isapoolne vanaema oli Ingrid Ylva, kes oli arvatavasti kuningas Sverkeri vanema poja tütar. Valdemari emapoolne vanaisa oli Rootsi kuningas Erik Knutsson ja tema emapoolne vanaema Taani printsess Rikissa, Taani kuninga Valdemar Suure tütar. Valdemar krooniti kuningaks Linköpingi toomkirikus 1251. Kuna ta oli alaealine, juhtis tema valitsemise esimese 16 aasta jooksul Rootsit tema isa Birger jarl.
Kuningakroonist ilma jäänud troonipretendendid Filip Knutsson ja Filip Magnusson alustasid Valdemari vastu mässu. Nad kogusid norrakatest ja saksa palgasõduritest armee. Mässu surus Birger jarl halastamatult maha. Herrvadsbro lahingus said nad lüüa ning kõik mässulised ja suurem osa ellujäänud saksa palgasõdureid hukati.
Valdemar tegi oma 25-aastase valitsemise ajal vähe. Tema ajal vastu võetud rahuseadused (kirikurahu, kodurahu, naisterahu ja kohturahu) koostas tegelikult tema isa. Enam kirjutatakse Valdemari armusuhetest, millest kõige tuntum oli suhe naiseõe printsess Juttaga. Neil oli koguni ühine poeg.
Patukahetsuseks tegi Valdemar 1274 patulunastusreisi Rooma. Rootsi tagasi jõudnult läks ta aga päranduse pärast tülli oma venna Erik Birgerssoniga. Erikut toetas suurülik Johan Filipsson. Valdemar lasi mõlemad vangistada, aga Erik põgenes ja leidis toetust oma vennalt Magnus Ladulåselt. Tüli viis lõpuks (1275) mässuni. Erikut ja Magnust hakkas toetama Taani kuningas Erik Klipping, kes saatis kohale oma sõdurid. Valdemar kaotas mässulistele Hova lahingu ja põgenes seejärel Sofiaga Norrasse. Peatselt pöördus ta aga tagasi Rootsi, et taastada oma võim. See katse ebaõnnestus ja ta vangistati. Võim riigis oli läinud tema vennale Magnusele ja too valiti kuningaks. Magnus vabastas Valdemari ja talle anti Götalandi hertsogi tiitel.
Kuna Magnus ei olnud maksnud oma võlga Taani kuningale Erik Klippingile, kuulutas too 1276 koos Valdemariga sõja Magnusele. Sõja ärahoidmiseks tasus Magnus võla. Ka Valdemariga pidas Magnus läbirääkimisi. 1277 sai Valdemar kogu Götalandi tasuks selle eest, et ütles lahti õigusest troonile ja tunnistas Magnust oma kuningana.
Kas Valdemar oli segatud suurülikute mässu, mille tagajärjel Magnus oleks peaaegu troonist ilma jäänud, pole teada, kuid Valdemarilt võeti ära tema maad ja ta sunniti veel kord kinnitama, et ta ei pretendeeri troonile. Seejärel suundus Valdemar Taani, kus viibis 9 aastat, omades aastatel 1284–1285 Malmöt.
Teadmata põhjusel naasis Valdemar Rootsi ja Magnus lasi ta 1288 vangistada. Ametliku versiooni kohaselt oli Valdemari käitumine ettearvamatu ja tema hoolimatud elukombed solvasid teisi. Valdemar suri 1302 Nyköpingshusi vanglas ja maeti Vreta kloostrisse, uuema hüpoteesi järgi aga Riddarholmi kirikusse Stockholmis.[1].
Valdemar Birgersson abiellus 1260 Jönköpingis Taani printsessi Sofiaga. Abielust sündisid:
Valdemaril oli mitu nimeliselt teadaolevat armukest. Esimene oli tema abikaasa õde Jutta, kellega neil oli poeg, viimane aga Lukardis, kellega ta olevat isegi kihlunud.
Üks armuke, kellega Valdemar tütre sai, on Leijonhufvudi suguvõsa esiema.
| Eelnev Erik Eriksson |
Rootsi kuningas 1250–1275 |
Järgnev Magnus Aidalukk |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
