Vabadik
From Wikipedia, the free encyclopedia
Vabadikud olid kesk- ja uusajal, alates 15. sajandist kuni 1930. aastateni Liivimaa, Eesti ja Läti aladel elanud kehviktalupojad, kel oli maad vähe või polnud seda üldse. Nad elatusid juhutöödest, harvem käsitööst.[1]
Eesti eri piirkondades nimetati neid ka popsid, pobulid, saunikud, saunamehed, kutnikud, vabanikud, kodakondsed jne.[2] 1860. aasta Liivimaa Talurahva Seaduse § 551 kohaselt mõisteti üldise nimetuse „popsnik" all niisugust inimest, kes ei olnud iseseisev maaomanik, ei seaduslik rentnik ega ka sulane ehk teenija.