Tartu keskaegsete kaitserajatiste süsteem From Wikipedia, the free encyclopedia
Tartu linnamüür oli keskajal ehitatud Tartu kaitserajatiste süsteem.
Tõenäoliselt hakati maakividest linnamüüri ehitama 13. sajandil[1] ning see valmis mitte enne 14. sajandit[2]. Müür ümbritses keskaegset linnasüdant, selle pikkus oli kaks kilomeetrit[1] ja keskmine paksus kaks meetrit. Tartu piiskopilinnuse (6,90 ha) ja linna (20,70 ha) ringmüüriga ümbritsetud pindala oli 27,60 hektarit.[3] Linnamüür ümbritses Toomemäge, kulges põhjaküljel Laia ja Kroonuaia tänava vahelisel alal nende tänavatega paralleelselt, Emajõe poolsel küljel Vabaduse pst ja Magasini tänava vahelisel alal nendega paralleelselt, lõunaküljel Poe tänava piirkonnas. [2]
Müüri tornide ja väravate arvu kohta on allikates erinevaid andmeid, valdavalt pakutakse tornide arvuks 27, millest 9 olid väravaga[2] (pakutud on ka 20 torni 5 väravaga[4]). Suuremad väravad olid Karjavärav, Riia värav ehk Andrease värav, Toome värav, Jakobi värav ja Vene värav.[2] Viimasena kindlustati linna jõepoolne soine külg, kus jõe ja linnamüüri vahel asusid ka mitu tiiki, millest suurim oli Pikk tiik[4].
Linnamüüri kindlustati ja täiustati kuni Põhjasõjani.[1] 1708. aastal lasi Vene armee Tartu linnamüüri õhku, kuna kardeti linna langemist Rootsi kätte[4]. 18. sajandil linnamüüril enam kaitsetähendust ei olnud. Enamik müürist on pärast suuri tulekahjusid kasutatud ehitusmaterjaliks uute hoonete rajamisel.[1]
Osa säilinud linnamüüri on konserveeritud-rekonstrueeritud, kaetud katusega. Rekonstrueerimata osa seisukord on rahuldav, kohati halb. Rekonstrueeritud müüriosa kõrgus on 3-4 meetrit.[2] Linnamüüri maakivist jäänuseid on tänapäeval näha neljas kohas:
20. sajandi keskel tähistasid Tartu kodu-uurijad hävinud kaitsetornide ja väravate asukohad graniittahvlitega, mille abil saab ette võtta rännaku piki kunagisi kaitserajatisi.[1]
2014. aastal avaldas Tartu kirjanik Juhan Voolaid linnamüüri tutvustamiseks raamatu "Hokimängija Tartu linnamüüril".[5]
Järgnevalt on loetletud keskaegse Tartu kaitsetornid ja -väravad põhinevalt 2019. aastal ilmunud teosele "Eesti linnaehituse ajalugu. Keskajast tsaariaja lõpuni". Eestikeelsetele nimedele on lisatud saksakeelsed vasted põhinevalt Karl von Löwis of Menari teosele "Burgenlexikon für Alt-Livland" aastast 1922 (viimasest teosest pärineb ka esimene lisatud kaartidest) ning Hermann Sturmi kaardile hiliskeskaegsest Tartust (valminud hiljemalt 1923); samuti on lisatud üksikuid saksakeelseid nimesid vastavalt Tartu linnaarhivaar Titus Christiani esitlusele aastast 1913.
Mõned nimetud tornid, mida von Löwis of Menar mainib, puuduvad "Eesti linnaehituse ajaloo" loendist, seega neid pole alljärgnevasse loendisse lisatud; kaardi pildikirjelduses olevas loendis on aga järgitud kaardil olevaid numbreid.
Johann Renneri "Liivimaa kroonika" (1556–1562) mainib samuti torni saksakeelse nimega "sunte Marx torne" (Püha Markuse torn?), kuid selle asukoht pole teada.[7]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.