From Wikipedia, the free encyclopedia
Suur majandussurutis[1] (ka 2009. aasta majanduskriis või 2000. aastate lõpu majandussurutis) oli ülemaailmne majandussurutis, mis peamiselt esines põhjapoolkera Lääne kultuuriruumis: Uues Maailmas ehk Põhja-Ameerikas, Vana Euroopa maades (v.a Poolas ja Albaanias) ning Venemaa Föderatsiooni aladel.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2024) |
See algas 2007. aasta detsembris ning muutus eriti järsuks languseks 2008. aasta septembris. Kriisi aktiivne faas, mis ilmnes likviidsuskriisina, algas 7. augustil 2007, kui BNP Paribas katkestas raha väljavõtmise kolmest riskifondist, põhjendades seda "likviidsuse täieliku aurustumisega".[2]
2006. aastal tippu jõudnud USA kinnisvaramull[3] põhjustas USA kinnisvarahindadega seotud väärtpaberite väärtuse kukkumise, mis omakorda kahjustas finantsasutusi üle kogu maailma.[4][5]
Ülemaailmne majandussurutis mõjutas kogu maailma majandust, kuid mõned riigid (nagu USA) kannatasid teistest märgatavalt rohkem. Suurt ülemaailmset surutist iseloomustab mitmes valdkonnas ilmnev süsteemne tasakaalutus, mille tekitas 2007.–2008. aasta finantskriis. Euroopa võlakriisi kõrvalmõjud majanduses[6] ning 2013.–2014. aasta ülemaailmselt piiratud kasvuväljavaated[7][8] tekitavad suurest majandussurutisest taastumisel endiselt raskusi.[9][10][11]
Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) jõudis järeldusele, et tegemist oli rängima majandusliku ja finantsilise kriisiga pärast suurt depressiooni.[12]
Pikemalt artiklis MajanduslangusRobert Kuttner väidab seoses antud kriisiga: ""Suur majanduslangus" on eksitav. Peaksime selle kasutamise lõpetama. Allakäigud on äritsükli nõrgad langused, mis on iseenesest korrigeeruvad või parandatakse peagi tagasihoidliku fiskaalse või rahalise stiimuli abil. Jätkuva deflatsiooni tõttu oleks täpsem nimetada seda kümnendi tardunud majandust "väiksemaks depressiooniks" või "suureks deflatsiooniks"."[13]
Suur majandussurutis vastas IMFi globaalse majanduslanguse kriteeriumidele ainult 2009. aastal.[14][12] Kriisile eelnenud aastaid iseloomustas varahindade ülisuur tõus ja sellega seotud majandusnõudluse tõus.[15] Lisaks oli USA varipangasüsteem (st depoopankadele mittekuuluvad finantseerimisasutused, nagu investeerimispangad) hakanud konkureerima depoopangasüsteemiga, kuid selle suhtes ei kohaldatud sama regulatiivset järelevalvet, muutes varipanganduse pangajooksu suhtes haavatavamaks.[16]
USA hüpoteeklaenudega tagatud väärtpabereid, millel oli raske hinnata riske, turustati kogu maailmas, kuna need pakkusid kõrgemat tootlust kui USA valitsuse võlakirjad. Paljud neist väärtpaberitest kindlustati kõrge riskitasemega hüpoteeklaenudega, mille väärtus varises kokku siis, kui USA eluaseme mull plahvatas 2006. aastal ja majaomanikud jätsid 2007. aastal suurel hulgal makseid maksmata.[17]
Suure riskiga laenude kahjude ilmnemine 2007. aastal põhjustas kriisi ning seadis ohtu muud riskantsed laenud ja ülepaisutatud varahinnad. Laenukahjumite suurenemine ja Lehman Brothersi pankrot 15. septembril 2008 puhkes põhjustas suure paanika pankadevahelisel laenuturul. Sarnane nähtus pangajooksule toimus nüüd ka varipangasüsteemis, mille tagajärjel kannatasid paljud suured ja väljakujunenud investeerimispangad ja kommertspangad USAs ja Euroopas. Valitsused pidi pakkuma ulatuslikku finantsabi.
Sellele järgnenud ülemaailmne majanduslangus tõi kaasa rahvusvahelise kaubanduse järsu jahenemise, tööpuuduse kasvu ja toormehindade languse.[18] Mitmed majandusteadlased ennustasid, et taastumine võib kesta 2011. aastani.[19] Majandusteadlane Paul Krugman kommenteeris seda kord kui "teise suure depressiooni" algust.[20]
Valitsused ja keskpangad reageerisid kriisile fiskaalpoliitika ja rahapoliitika muudatustega, et stimuleerida riikide majandust ja vähendada finantssüsteemi riske. Majandussurutis tekitas uut huvi majandusteadlase Keynesi ideede vastu, kuidas tulla toime majanduslangusega, kus soovitatakse stiimulitest loobuda niipea, kui majandused taastuvad piisavalt, et "kavandada jätkusuutliku kasvu tee".[21]
USA finantskriisi uurimiskomisjon (Financial Crisis Inquiry Commision, edaspidi FCIC) esitas oma järeldused 2011. aasta jaanuaris. Selles jõuti järeldusele, et kriis oleks olnud välditav ja selle põhjustasid:
Ameerika ettevõtlusinstituudi (American Enterprise Institute) volinik Peter J. Wallison süüdistas kriisi tekkes peamiselt USA eluasemepoliitikat, sealhulgas ka organisatsioonide Fannie Mae ja Freddie Mac tegevust. Ta kirjutas: "Kui 2007. aasta keskel hakkas mull plahvatama, kustutati valitsuse poliitika poolt esile kutsutud madala kvaliteediga ja kõrge riskiga laenusid enneolematu arvuga edasi." [24]
Kriis võis tekkida ka järgmistel põhjustel:
Suur majandussurutis mõjutas ulatuslikult USA majanduslikku ja poliitilist seisu. Kui majanduslangus kestis 2007. aasta detsembrist kuni 2009. aasta juunini (SKP nominaalne madalseis), siis paljud olulised majandusmuutujad ei taastunud enne 2011.– 2016. aastat. Näiteks langes reaalne SKP 650 miljardit dollarit (4,3%) ega saavutanud surutise eelset 15 triljoni dollari suurust taset kuni 2011. aasta 3. kvartalini.[27]Kodumajapidamiste netoväärtus, mis kajastab nii aktsiaturgude kui ka eluasemehindade väärtust, langes 11,5 triljonit dollarit (17,3%) ja ei saavutanud majandussurutisele eelnenud SKP summat 67,4 triljonit dollarit kuni 2012. aasta III kvartalini.[28] Tööga hõivatute arv langes 8,6 miljonit (6,2%) ja saavutas majanduslanguseelse taseme – 138,3 miljonit – alles 2014. aasta maikuus.[29] Töötuse määr saavutas tipptaseme 10,0% oktoobris 2009 ja jõudis majanduslanguse-eelsele 4,7% tasemele tagasi alles 2016. aasta mais.[30]
Leibkondade sissetulekute jaotus on Ameerika Ühendriikides pärast 2008. aasta järgset majanduse taastamist muutunud aina ebavõrdsemaks. Sissetulekute ebavõrdsus oli Ameerika Ühendriikides kasvanud aastatel 2005–2012 enam kui kahes kolmandikus suurlinnapiirkondadest.[31]Mediaankeskmine leibkonna jõukus langes USA-s vahemikus 2005–2011 35%, 106 591 dollarilt 68 839 dollarini.[32]
Leidus mitmeid tegureid, mis aeglustasid majanduse taastumist:
Euroopa kriis muutus alates pangandussüsteemi kriisidest riigivõlakriisideks, sest paljud riigid otsustasid maksumaksja raha abil oma pangasüsteeme päästa. Kreeka erines selle poolest, et tal olid pangandussüsteemi probleemide asemel juba probleemid suure riigivõlaga. Mitmed riigid said päästepakette kolmikult (Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank, Rahvusvaheline Valuutafond), kes rakendasid ka rea erakorralisi meetmeid.
Poola ja Slovakkia on ainsad kaks Euroopa Liidu liiget, kes suutsid vältida SKP langust aastatel, mida mõjutas suur majandussurutis. 2009. aasta detsembri seisuga ei olnud Poola majandus jõudnud majanduslangusse ega isegi langenud.[34][35]Analüütikud on tuvastanud Poolas positiivse majandusarengu mitu põhjust:
1) erakordselt madal pangalaenude intresside tase ja suhteliselt väga väike hüpoteeklaenude turg;
2) EL-i kaubandustõkete hiljutine kaotamine ja sellest tulenev Poola kaupade nõudluse kasv alates 2004. aastast;
3) EL-i toetused aastast 2004;
4) liigse sõltuvuse puudumine ühest ekspordisektorist;
5) suhteliselt suur siseturg;
6) madalad tööjõukulud, mis jätkuvalt tõmbasid ligi välismaiseid otseinvesteeringuid;
7) majandusraskused kümnendi alguses, mis ajendas toimetulekumeetmeid ette võtma juba enne maailmakriisi.
IMF teatas 2010. aasta septembris, et finantskriis ei lõpe ilma tööpuuduse olulise languseta, kuna sajad miljonid inimesed kogu maailmas olid siiani töötud. IMF kutsus valitsusi üles laiendama sotsiaalseid turvavõrgustikke ja looma töökohti, isegi kui neil on surve kulusid kärpida. Samuti julgustas IMF valitsusi investeerima töötute koolitamisse ja isegi Kreeka valitsusega sarnaste riikide valitsustesse, kus on suur võlaoht, et keskenduda kõigepealt majanduse pikaajalisele taastamisele töökohtade loomisega.[36]
Iisraeli Pank tõstis esimesena intressimäärasid pärast globaalse majanduslanguse algust. See tõstis hindu 2009. aasta augustis.[37]
6. oktoobril 2009 sai Austraaliast esimene G20 riik, kes tõstis oma peamist intressimäära. Austraalia Reservpank tõstis intressimäärasid 3,00%-lt 3,25%-ni.[38]
Inflatsiooni ohjeldamiseks tõstis Inglise Pank 2. novembril 2017 esimest korda pärast 2009. aasta märtsi intressimäärasid 0,25%-lt 0,5%-le.
Norra Norges Bank ja India Reservpank tõstsid intressimäärasid 2010. aasta märtsis.[39]
17. aprillil 2009 ütles Rahvusvahelise Valuutafondi toonane juht Dominique Strauss-Kahn, et on olemas võimalus, et mõned riigid ei pruugi rakendada asjakohast poliitikat, mis võib majanduslanguse lõpuks depressiooniks muuta. "Globaalse majanduse vabalangus võib hakata taanduma, 2010. aastal on oodata taastumist, kuid see sõltub otsustavalt tänastest poliitilistest otsustest." IMF tõi välja, et erinevalt ülemaailmsest majanduskriisist oli 21. sajandi surutis ühenduses ülemaailmse turuga. Sellised surutised kestavad kauem kui tavalised majanduse allakäigud ja taastuvad kauem.[40]
Pikemalt artiklis Eesti 2008.–2010. aasta majandussurutisSeamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
