Suhtelise eelise teooria
From Wikipedia, the free encyclopedia
Suhtelise eelise teooria ehk suhtelise eelise printsiip on majandusteooria, mis väidab, et heaolu kasv on võimalik ka juhul, kui riigil ei ole absoluutset eelist. Sel juhul tuleks riigil spetsialiseeruda tootmisharule, kus mahajäämus on väikseim.[1][2][3]
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2018) |
Selleks peab absoluutses halvemuses olev riik spetsialiseeruma sellise kauba tootmisele, milles riigi mahajäämus on väiksem (olemas on suhteline eelis) ja importima kaupa, mille osas absoluutne mahajäämus on suurem. Absoluutses eelises olev riik (mõlema kauba tootmine efektiivsem) spetsialiseerumine aga selle kauba tootmisele, kus selle eelisseisund on suurem (olemas on suhteline eelis). Näiteks kui ühes riigis suudab töötaja valmistada kuus särki ja kuus botast tunnis, aga teises riigis sama ajaga kas kaks botast või neli särki, siis absoluutne eelis mõlema toote osas on küll esimesel riigil, kuid teisel riigil on särkide osas suhteline eelis. Seetõttu on teooria kohaselt mõistlikum teisel riigil spetsialiseeruda särkide tootmisele ja esimesel riigil botastele, kuna selles osas on sel suhteline eelis. Kui spetsialiseeruda suhtelist eelist omava kauba tootmisele, siis müük ekspordist annab mastaabisäästust tuleneva eelise ja sellega teenitud raha eest saab sisse osta teisi vajalikke kaupu ja teenuseid.