Stereotüüp

Stereotüüp (kreeka keeles στερεός stereós 'kõva, vastupidav' ja τύπος týpos 'jäljend, jälg') on psühholoogia mõistes kinnistunud seoste kogum, mis väljendub isiku hoiakutes, harjumustes ja käitumises.

See artikkel räägib stereotüübist sotsioloogia mõistes; psühhiaatria mõiste kohta vaata artiklit Stereotüüp (psühhiaatria); monoliitse trükivormi kohta vaata artiklit Stereotüüp (trükitööstus).

---

Stereotüüp on üldistatud püsiv mulje mingist nähtusest, mis tavaliselt vastab väga vähe tegelikkusele. Oluline on veendumus stereotüübi olemasolus. Stereotüüp on hindava iseloomuga, hoiakuline, intensiivne üldistus mingi grupi omaduste, käitumiste kohta. Tavaliselt aitavad stereotüübid toime tulla – sobivat käitumist valida, kui mingi nähtuse kohta on vähe infot. Sellest tingituna kehtib ka vastupidine: mida vähem on mingi grupi või olukorra kohta infot, seda rohkem on nende kohta tundeid ja arvamusi, seda tõenäolisemalt hinnatakse grupi liikmeid stereotüübist lähtuvalt. Stereotüübid toetavad põhiliselt negatiivset suhtumist. Stereotüüp on vahel väljamõeldud omadustega, lihtsustatud ja ka moonutatud. Stereotüüp moodustatakse suvaliste tunnuste põhjal, mis tegelikult ei kehti kindlasti kõikide antud grupi liikmete kohta. Stereotüüpidega manipuleerimine võimaldab mõjutada inimeste hoiakuid mingite gruppide suhtes. Näiteks on pärast 11. septembri terrorirünnakuid Ameerikas islamiusulise stereotüübile lisandunud seisukoht, et tegemist on terroristidega. Selle stereotüübi levitamine aitab kujundada suhtumist moslemitesse.

Stereotüüpide kui liiglihtsustatud ja väärate hoiakute aluste vastu võitlemise meetoditeks on informeerimine ja kokkupuude (eksponeerimine). Kui inimesel on piisavalt informatsiooni, mis seab kahtluse alla stereotüübi kehtivuse, hinnatakse stereotüüp ümber. Näiteks mõjutab inimese stereotüüpset arvamust mustanahalistest fakt, et tema tütar kavatseb abielluda mustanahalisega. Lähedase kokkupuute tõttu mõistab inimene, et tema stereotüüp on väär ning ta võib oma stereotüübi ümber kujundada.

Sotsiaalpsühholoogid on leidnud, et grupi liikmed moodustavad kiiresti positiivse hoiaku ja stereotüübid oma sisegrupi kohta, ning vastavalt eriti konkurentsi tingimustes, väga negatiivsed tunded ja stereotüübid välisgrupi kohta. Ühiskonnas negatiivselt hinnatud grupi liikmetel on raske arendada positiivset grupikuuluvustunnet, samas on neil raske hinnata välisgrupi liikmeid negatiivselt. On leitud, et negatiivselt hinnatud või vähem võimu omavad grupiliikmed kipuvad valima kahe lahenduse vahel: nad kas aktsepteerivad grupi negatiivse sotsiaalse identiteedi või hülgavad oma grupiidentiteedi.

Stereotüüpe on lihtne leida erinevate vähemusgruppide kohta, aga ka muude gruppide kohta, millega on vähe kokkupuudet. Näiteks peetakse sakslasi korraarmastajateks.

Soostereotüüp

Soorolli stereotüüp on need omadused, mida ühele soole peetakse rohkem omasteks. Need on aegade jooksul muutunud.

Jane Pilcher ja Imelda Whelehan defineerivad "soostereotüüpi" kui normeeritud ja sageli halvustavat ideed või kujutlust, mida omistatakse indiviidile tema soo alusel. Nad väidavad, et stereotüüp on mõistmise meetod, mis töötab individuaalsete inimeste grupikategooriasse klassifitseerimise moel. Stereotüübid ei ole ainult indiviidi mõtlemismallid, vaid eksisteerivad ka kollektiivsel tasemel.

Candace West ja Don H. Zimmerman märgivad, et sugu on ühiskonnas saavutatud staatus, ehk see, mis on konstrueeritud läbi psühholoogiliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete vahendite.

Ka Judith Lorberi ja Susan A. Farrelli järgi on sugu nii meessoo kui ka naissoo puhul sotsiaalselt konstrueeritud, loodud suhtumisega mingi kindla sotsiaalse ja ajaloolise asukoha raames, mis samas piirab, kuid sealjuures paradoksaalselt sisaldab potentsiaali radikaalseteks muutusteks. Toril Moi järgi tähistatakse sõnadega "naissoost" ja "meessoost" sooerinevuse puhtbioloogilisi külgi. Teiste seas tagavad normeeritud sotsiaalsed vajadused "oluliste naise ja mehe olemuste" staadiumide esilekutsumise.

Soostereotüübid saavad alguse juba imikueast. Kuigi imikud ei erinenud üksteisest oma pikkuse või kaalu järgi, kirjeldavad vanemad imikuid nende soost lähtuvalt. Beebitüdrukut peeti pehmemaks, väiksemaks, häbelikumaks, tähelepanematumaks, nõrgemaks ja õrnemaks, samas kui beebipoissi nähakse kindlamana, suuremana, koordineeritumana, erksamana ja tugevamana.

Traditsionaalselt nähakse naist abikaasa või ema rollis, mehe esmane vastutusvaldkond on aga majanduslik. Mida traditsionaalsem ühiskond, seda ebavõrdsemad on naise ja mehe võimalused. Naise traditsionaalne roll on koduema, kes hoolitseb laste ja mehe eest. Naist ei nähta näiteks eduka ühiskonnaliikmena nagu meest nähakse. Samas ei väärtustata ka eriti mehe pererolli. Meest määratletakse tema tööalase karjääri järgi, naist aga ennekõike tema pererolli kaudu.

Traditsionaalne naiselikkus tähendab veetlevust ja seksuaalsust mehe jaoks ning naiste oma kultuuri järgi moodustatud arvamust, mida naisel tuleks esindada. Naise sotsialiseerimine õpetab spetsiifilisi ootusi naise olemuse kohta näiteks nagu alluvust, pere väärtustamist ja emotsionaalsust. Traditsioonilist mehelikkust iseloomustavad aga domineerimine, edukas karjäär, emotsionaalne tugevus ja seks.

Tavaliselt ollakse harjunud teatud iseloomu- ning isiksuseomadusi seostama kas ainult meeste, või ainult naistega. Sealt on levinud arvamus, et teatud iseloomujooned on mehelikud ning osad on naiselikud.

Eestis tehtud uuringute järgi arvavad nii naised kui ka mehed, et mehelikumateks iseloomujoonteks on tugevus, domineerivus, julgus, enesekindlus, auahnus, edukus, loogilisus, otsustusvõimelisus ja agressiivsus. Naiselikud isiksuseomadused on arglikkus, abitus, hellus, naiivsus, kaastundlikkus, tundelisus, jutukus, hoolitsevus ja sõltuvus^[viide?].

Vaata ka

• Eelarvamus
• Fundamentaalne atributsiooniviga
• Hoiak
• Müüt
• Sisegrupi kalle (ingroup-outgroup bias)