Solenoid
From Wikipedia, the free encyclopedia
Solenoid (prantsuse solénoïde < kr sōlēn 'toru, kanal' + eidos 'vorm, kuju') on silinderpinnale ühekihiliselt keritud traatpool, mille pikkus on läbimõõdust palju suurem. Solenoidi juhitud elektrivool tekitab magnetvälja, mis on pika pooli sees ühtlane ja suunatud piki solenoidi telge. Väljaspool solenoidi on magnetväli samasugune kui vardakujulisel püsimagnetil. Niisiis on solenoid pikk (ühe- või mitmekihiline) induktiivpool.
Solenoidi magnetilise efekti avastas 1820. aastal André-Marie Ampère, tema loodud on ka sõna “solénoïde“.[2]
Tehnikas kasutatakse solenoide muundurite ja täituritena, mis muudavad elektrienergia liikumiseks. Tavaliselt toimub liikumine lineaarselt vahemikus 1–100 mm ja pöördliikumise korral alla 95° ulatuses. Solenoidi nimetust kasutatakse kõige sagedamini seoses klappidega. Solenoidklapp koosneb elektromehaanilisest solenoidist, mis paneb liikuma pneumaatilise või hüdraulilise klapi. Solenoide kasutatakse automaatikaseadmetes, et sooritada lühikese teekonnaga liikumist.