Segaduste aeg

Segaduste aeg
	Osa Venemaa pärilussõjast
	Moskva tsaaririik 1613. aastal Willem Blaeu kaardil
Toimumisaeg	1598–1613
Toimumiskoht	Moskva tsaaririik
Osalised
Väejuhid või liidrid
	Klušino lahing

Segaduste ajaks (vene keeles Смутное время) nimetatakse Venemaa ajaloos ajajärku viimase Rjurikovitšite dünastia tsaari Fjodor I surmast 1598. aastal kuni Romanovite dünastia võimuletulekuni 1613. aastal.

Quick Facts Toimumisaeg, Toimumiskoht ...

Close

1584. aastal suri Rjurikovitšite dünastia teovõimeline tsaar Ivan IV ehk Ivan Julm. Tsaari järglased, vanemad pojad Dmitri (vanem) uppus Moskva jõge ületades ning Ivani tappis vihahoos tema oma isa. Fjodori noorem vend Dmitri Ivanovitš hukkus aga kahtlastel asjaoludel 1591. aastal ja troonipärija Fjodor Ivanovitši eest, kes vaimse seisundi tõttu polnud võimeline riiki juhtima, valitses tema naisevend Boriss Godunov. Riigi valitsemiseks loodi regentnõukogu (Seitsme bojaari nõukogu), kuhu kuulusid ühelt poolt vana feodaalse kõrgaadli esindajad, teisalt aga Ivan IV aegsed uued riigimehed. Kui Ivan IV suri, olevat ta määranud Godunovi koos nelja teise bojaariga regentnõukoguna riiki valitsema, Boriss Godunov saavutas pärast Ivani surma uue tsaari juures väga soodsa positsiooni, sest tema õde Irina Godunova oli Fjodori naine. 1598. aastal suri Moskva tsaar Fjodor I ning 1598 kokku kutsutud Maakogu, milles osales umbes 500 meest, valis Boriss Godunovi Venemaa tsaariks. Sellise tulemuse tagas Godunovile eeskätt lihtaadli toetus.

Moskva tsaaririiki oli viimaste Rjurikovitšite dünastia valitsejate ajal laiendatud, Vene alasid oli uuesti ühendatud ning ühiskonnas oli aset leidnud sotsiaalseid muutusi. Tsaar Ivan Julma valitsusajal sisse viidud opritšnina abil tugevnes järsult keskvõim. Opritšnina abil murti bojaaride ja osastisvürstide (kohalike vürstide) vastuseis, vähendati endise kõrgema aadelkonna (bojaaride ja kõrgaadli) võimu ning suurendati valitsejast isiklikult sõltuvate teenisaadlike ja kodanluse ning kaupmeeste osakaalu. Sotsiaalsete muudatuste ja võimu kaotanud ja pagenduste tulemusel oli tekkinud laiaulatuslik rahulolematus oma mõju kaotanud "vanemates ja väärikamates" bojaarisuguvõsades ning rõhutud ja õigusteta talurahva ja linnaelanike seas.

Boriss Godunovi valitsusaeg

Boriss Godunov jätkas Ivan IV opositsioonivastast poliitikat: mitu opositsiooniliidrit pühitseti vägivaldselt mungaks ja kõrvaldati sel moel poliitikast, paljud hukkusid vanglas või pagendati koos perekondadega. Moskva tsaaririigis valitsenud traditsioonilise valitsejadünastia katkemise tõttu moodustusid võimalikke troonipretendente pooldavad parteid, kelle vahelises võimuvõitluses kasutati vandenõusid ja opositsioonivastaseid repressioone. Opositsiooni ühe kava kohaselt oli plaan Fjodori asemel troonile panna Ivan IV noorim poeg Dmitri. Viimasel ei olnud küll pärimisõigust, kuid ta kuulus valitsevasse dünastiasse. 1591. aastal tuli Uglitšist teade, et Dmitri Ivanovitš olevat segastel asjaoludel hukkunud. Tsaar toetas aga kõigiti tavalisi mõisnikke, kes tõstsid talupoegade andami (obroki) kahe- või isegi kolmekordseks. Rahva olukorda, eriti Põhja-Venemaal raskendas aastatel 1601–1603 suur näljahäda ja katk. 17. sajand algas Venemaal mitmeaastase näljahädaga, mis haaras kogu tolleaegse Ida- ja Põhja-Euroopa. Valitses erakordne pakane. Rahvas kahtlustas Ivan Julma surma järel võimule saanud Boriss Godunovi Ivan Julma noorima poja Dmitri tapmises. Paljud esinesid imekombel pääsenud Dmitritena.

I Vale-Dmitri

Pikemalt artiklis Vale-Dmitri I

Esimene Poola aladelt pärit Vale-Dmitri oli endine Moskva kiriku Tšudovi ehk Imetegija kloostri (:ru Чудов монастырь) munk Grigori Otrepjev, keda toetasid ka Rzeczpospolita riigi Ukraina alade šlahta suurmagnaadid: Wiśniowieckid (vürst Adam, Halychi vojevood Konstanty ja Sandomierzi vojevood, Lvivi staarost Jerzy Mniszech), Lew Sapieha ja ka Poola kuningas Zygmunt III Waza. Võitmaks Poola ja Rooma katoliku kiriku ning jesuiitide toetust troonitaotlustele, oli Vale-Dmitri ümber ristitud 1604. aastal roomakatoliku usku. Toetuse eest lubas Vale-Dmitri Jerzy Mniszechile, maavaldusi Smolenski- ja Severskimaal. 1604. aasta sügiseks koosnesid Vale-Dmitri väed ligikaudu 3000 Rzeczpospolita aladelt pärit palgasõdurist.

Fjodor Godunovi valitsusaeg

Pikemalt artiklis Fjodor II (1605)

1605. aasta 13. aprillil suri Boriss Godunov ootamatult ja nii sai vaevalt 16-aastane Fjodor tsaariks. Samal ajal käis sõda Moskva peale liikuvate Vale-Dmitri väesalkadega. Ehkki Fjodor oli andekas ja füüsiliselt väga tugev, polnud tal oma isa autoriteeti ega võimalusi bojaaride vaoshoidmiseks. Borissi vastu tuntud üldine rahulolematus pöördus nüüd ta poja vastu. Olukorraga toimetulemiseks toetus Fjodor Pjotr Basmanovile.

Samal ajal marssis Vale-Dmitri oma vägedega Moskva peale ning nõudis Godunovide kukutamist. Rühm bojaare haaraski 10. juunil kremlis võimu ja kukutas tsaari. Varsti pärast seda nii Fjodor kui ka ta ema kägistati. Fjodoriga lõppes ka kõigest seitse aastat kestnud Godunovide dünastia valitsemisaeg Venemaa troonil.

Vale-Dmitri valitsusaeg

1605. aastal kukutas Vale-Dmitri Poola, kasakate ning üle tulnud Moskoovia väeüksuste ning Moskva bojaaride toel võimult 15-aastase Fjodor Godunovi. 1606. aasta mais abiellus Vale-Dmitri Poola aadli soost Marina Mniszechiga, kes säilitas oma katoliku usu, vihastades sellega õigeusu kirikut ja bojaare.

1606. aasta 17. mail kukutasid vandenõulased Vale-Dmitri ja Vale-Dmitri tapeti vähem kui aasta pärast. Vandenõulaste juht vürst Vassili Šuiski valiti Moskva elanike ja väikeaadli poolt uueks tsaariks.

Vassili IV valitsusaeg

Vassili Šuiski sündis Nižni Novgorodis bojaariperekonnas, kes põlvnes Suzdali vürstidest, Rjurikovitšite dünastiast. Ta tõusis troonile, Vassili IV-na pärast Vale-Dmitri kukutamist ja tapmist 17. mail 1610 vandenõulaste poolt, keda ta juhtis. Kuulutati tsaariks 19. mail ja krooniti Novgorodi metropoliidi Isidori poolt 1. juunil. 1607. aasta augustis alustas uus tsaarikandidaat Vale-Dmitri II, keda toetasid sõjasalgad Rzeeczpospolita aladelt sõjategevust Vassili IV vastu. 1. mail 1608 sai Vassili IV Volhovi lahingus lüüa ja taganes Moskvasse. Sama aasta lõpuks oli suur osa Vene tsaaririigist juba Poola võimu all. Rahvas ja bojaarid lakkasid Vassilit toetamast ja ta võim oli sisuliselt olematu. Et võimul püsida, sõlmis ta 1609. aasta veebruaris Rootsi kuninga Karl IX-ga lepingu, et abivägesid saada, kuid vastutasuks oli sunnitud tegema Rootsile territoriaalseid järeleandmisi. Sobiva alternatiivse tsaarikandidaadi puudumine oli tõenäoliselt ainus põhjus, miks ta veel üldse võimul püsis.

Pärast lüüasaamist Poola vägedelt Klušino lahingus 24. juunil 1610 kukutasid kunagised poolehoidjad, Vorotinski ja Mstislavski bojaarisuguvõsa liikmed, Vassili ja tegid ta vastu tema tahtmist mungaks. Moskva tsaariks sai Poola kuningapoeg Władysław. Vassili viidi sõjavangina Poolasse, kus ta suri 1612. aasta septembris Gostynini kindluses Varssavi lähedal.

II Vale-Dmitri

1607. aastal ilmus Poola aladelt uus isehakanu, kes nimetas end kadunud tsareevitš Dmitriks, kuigi ta väljanägemine oli täiesti teistsugune. Ta võitis palju toetajaid isikute seast, kes ei pooldanud valitud tsaar Ivani ja 1608. aasta suveks jõudis Vale-Dmitri Moskva alla. Linna vallutada ei suudetud, aga vägesid ei saadetud ka laiali ja nii jäid need mitmeks aastaks Moskva lähistele Tušinosse.

Rootsi osalus sõjategevuses

Poola-Vene sõja ja Moskoovia Segaduse ajal toetas Rootsi Moskva tsaari Vassili IV-t, vältimaks Poola-Leedu valitseja Zygmunt III Waza ülemvõimu kehtestamist kesk- ja ida-Euroopas. 1609. aastal sõlmiti Viiburis sõjaline liiduleping, millega Rootsi lubas saata tsaarile appi vägesid, nõudes vastutasuks Käkisalmi lääni. Jakob De la Gardie määrati Venemaale mineva, peamiselt palgasõduritest koosneva väe ülemaks. De la Gardie sõjakäiguna tuntud ettevõtmine päädis Rootsi-Vene vägede jõudmisega Moskvasse ning Tušinost Vale-Dmitri vägede pagendamisega.

1610. aasta 4. juuli osales De la Gardie koos Dmitri Šuiski ja Andrei Vassiljevitš Golitsõniga Klušino lahingus, mis kaotati arvulises vähemuses olnud Poola-Leedu vägedele, mida juhtis Poola Krooni välihetman Stanisław Żółkiewski ja mis lõppes Vene-Rootsi vägede lüüasaamisega. Vene-Rootsi vägede lüüasaamisega sai Moskoovia valitsejaks Zygmunt III Waza poeg Władysław IV Waza.

Poola-Vene sõda

Pikemalt artiklis Poola-Vene sõda (1609–1618)

1609. aastal tungisid Rzeczpospolita väed Moskooviasse ning kuningas Zygmunt III Waza asus Smolenski piiramisele, Stanisław Żółkiewski aga hõivas 1610. aasta augustis Moskva. Smolenski vallutasid Poola väed alles 1611. aastal, pärast 20-kuulist piiramist ning linn ja Smolenski vojevoodkond jäi Rzeczpospolita koosseisu.

Vladislav IV valitsusaeg

Pikemalt artiklis Władysław IV Waza (1610–1613)

1610. aastal kukutasid Moskva bojaarid toetuse kaotanud tsaari Vassili IV lõplikult ja lubasid Poola väepealike palgasõdurite väed Kremlisse. Nad pakkusid trooni Poola kuninga Zygmunt III Waza pojale Władysławile, kes valiti Moskvas ka Moskva tsaariks, kuid kes ei asunud reaalselt Moskvas valitsema. Tema eest teostas võimu Moskvas Poola väepealik. Moskvas asunud palgasõdurid hakkasid saamata jäänud palga ning Moskva blokeerinud ja varustamist toiduainetega takistanud vastupanuliikumise pärast deserteeruma.

Minini ja Požarski

Poola vägede käitumise ja Poola ning Moskoovia bojaaride ja aadlike vaheliste vastuolude tõttu hakati Moskva vabastamiseks koguma maakaitseväge. 1612. aastaks saadi kokku 20 000 meest. Moskva alla kogunenud maakaitsevägi Kuzma Minini ja Dmitri Požarski juhtimisel sundis poolakad linnast lahkuma.

Mihhail I ja Romanovite dünastia valitsusaja algus

1613. aastal kutsuti uue tsaari valimiseks Moskvasse kokku Maakogu. Valiti 16-aastane Mihhail Romanov, kes pani aluse Romanovite dünastiale, mis püsis Venemaa troonil kuni 1917. aastani.

Dedulino rahuleping

1618. aastal sõlmis Rzeczpospolita Moskva tsaaririigiga, Dedulino rahulepingu 14 aastaks, millega Moskoovia loobus Rzeczpospolita kasuks juba viimase kontrolli all olevatest Smolenski ja Tšernigivi aladest. Sunnitud vaherahu tingis ka järgneva, 1632.–1634. aastal peetud Smolenski sõja, mille lõpetas Poljanovka rahuleping, millega Rzeczpospolita loobus nõudmistest Moskva troonile.

Вернадский Г.В. «Московское царство», 1968г., М.: Аграф, 2000. – 512 с.