Sülearvuti
kokkupandav kaasaskantav personaalarvuti mobiilseks kasutamiseks From Wikipedia, the free encyclopedia
Sülearvuti ehk süler (inglise keeles laptop), kõnekeeles ka läpakas ja rüperaal, on kaasaskantav arvuti, mille suurim erinevus lauaarvutist tavakasutajale on võimalus töötada nii aku kui ka võrgutoite pealt.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2025) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2025) |
Sülearvutisse on sisse ehitatud kasutajale kuvar, klaviatuur ja kursori juhtimisseade (hiir, puutepadi või puuteekraan), kõlar(id), veebikaamera, sisend-väljundpesad (USB) ning töötamiseks vajalikud arvutikomponendid. Lisaks võib olla sisse ehitatud ka optiline seade, näiteks CD/DVD-luger, sõrmejäljeluger, kaardiluger, mobiilsidevõrgu modem jpm.
Sülearvuti akud on tavaliselt liitiumioonakud (Li-Ion). Need koosnevad 3,7 V pingega töötavatest akuelementidest, mistõttu töötavad sülearvutite akud tavaliselt 11,1-14,8,V peal (vahel kuni 24 V). Aku on laetav kodusest vooluvõrgust ühendatava välise vooluadapteriga (ehk laadijaga).
Sülearvuti suuruse määrab eeskätt ekraani suurus, mida väljendatakse ekraani diagonaali mõõduna tollides (nt 14", 15", 16"). Tavaline sülearvuti kaalub 1,4–2,3 kg.[viide?]
Ajalugu
.jpg)
Sülearvutite ajalugu sai alguse 1971. aastal,[1] kui Alan Kay käis välja idee Dynabookist (esialgu Kiddicomp[2]) – kaasaskantavast seadmest, mis oli mõeldud peamiselt õpilastele, et neid õppimisel aidata.[3] Kayl oli plaanis sellel kasutada programme, mis on kirjutatud Smalltalki programmeerimiskeeles.[1]
Kohverarvutid
1973. aastal lõi IBM Los Gatos Scientific Center esimese kaasaskantava arvuti prototüübi SCAMP (i.k. Special Computer APL Machine Portable), mis põhines IBM PALM protsessoril. Arvutil oli olemas kassetiluger, CRT-ekraan ja klaviatuur. Kaasaskantavus tähendab siin pigem seda, et sellel on külge ehitatud ekraan ja sangad.
SCAMP-i populaarsusest tulenevalt loodi esimene kommertseesmärgiga kaasaskantav 24-kilogrammine arvuti IBM5100, mis jõudis lettidele 1975. IBM5100 põhines samuti IBM PALM protsessoril, ning ekraaniks oli 130 millimeetrine CRT-ekraan. Programmeerida sai arvutit nii APL ja BASIC programmeerimiskeeltes, mis olidki just mõeldud äri- ja inseneeriaotstarbeks.
1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses tuli turule ka väga palju mitte-IBM tootjaid enda kaasaskantavate arvutitega, millest iga järgmine oli eelmisest parem. Mõned märkimisväärsed arvutid sellest ajast:
- MIT Suitcase Computer 1975 – esimene mikroprotsessoril põhinev kaasaskantav arvuti. Kasutas Motorola6800 8-bitist mikroprotsessorit ning kaalus 9,1 kg. Selle ehitas MIT õpilane David Emberson oma lõputööna, seega see arvuti kunagi tootlusesse ei jõudnud.
- Portal R2E CCMC 1980 – põhines Intel 8085 8-bitisel mikroprotsessoril ning töötas sagedusega 2 MHz. Ekraan mahutas 32 tähemärki ning arvutil oli kassetilugeri asemel disketiluger.[4]
Postkohverarvutid
Esimese üldtunnustatud kaasaskantava arvuti valmistas 1981. aastal Ameerika Ühendriikide firma Osborne Computer Corporation, kes tuli välja 11 kg kaalunud Osborne 1-ga, mis ei olnud tänapäeva mõistes eriti kompaktne. See töötas CP/M operatsioonisüsteemil ning sellel oli 4-megahertsist Zilog Z80 protsessorit ja 66 kB RAM-i.[5] Ekraan oli ainult 5" lai ja ühel real sai kuvada 52 tähemärki.[6]
Sama aasta novembris tuli turule aga Epson HX-20, mis oli üks esimesi sülearvutisarnaseid arvuteid. See kaalus vaid 1,6 kg, samas ei olnud see nii võimas kui Osborne 1: protsessori töösagedus oli 0,614 MHz ja muutmälu maksimaalne maht oli 33 kB.[7]
1982. aasta novembris lasti välja Compaq Portable, mida loetakse esimeseks IBM PC klooniks. Protsessoriks oli Intel 8088 (4,77 MHz) ja RAM-i maht oli kuni 655 kB.[8]
Järgmisel aastal tuli turule Radio Shack oma kaasaskantava TRS-80 Model 100-ga, mis kaalus kõigest 1,36 kg. Neid müüdi rohkem kui 6 miljonit.[9]
IBM tõi 1984. aastal turule oma kaasaskantava arvuti – 5155 Portable Personal Computer.[10] 1992. aastal aga tuli välja sama firma esimene Thinkpad, mis on tänapäevalgi üsna levinud sülearvutiseeria.[11]
Aasta-aastalt on sülearvutid muutunud tänu tehnoloogia kiirele arengule üha väiksemaks ja odavamaks ning neil on palju lisaseadmeid, näiteks veebikaamera, Touchpad või TrackPoint, mikrofon või kõlarid. Samuti ei jää sülearvutid enam lauaarvutitest riistvarakomponentide võimsuse poolest märkimisväärselt maha.
Riistvara
Sülearvutite riistvarakomponentidel on samad funktsioonid nagu lauaarvuti omadel, aga sülearvutite puhul tuleb arvestada rohkem energiasäästlikkusega ja võimalike temperatuuriprobleemidega. Üldiselt kehtib reegel, et mida võimsam on sülearvuti, seda vähem peab arvuti ilma välise toiteta vastu, seega peab sülearvutit ostes tegema kompromisse riistvara võimsuse ja aku vastupidavuse vahel.
Emaplaat
Emaplaat on trükkplaat, mis ühendab kogu arvuti ning töötab arvuti närvisüsteemina. Emaplaadile on kinnitatud kõik komponendid, moodulid, liidesed ja pesad. Kõik need on ühendatud elektrit juhtivate teedega, mida kutsutakse siinideks.[12]
Sülearvutite puhul disainib emaplaadi tootja, sest sülearvutis on oluliselt vähem ruumi kui lauaarvutis. See tähendab, et ei mahu ära iga ülearune või kasutamata riistvara (i.k. hardware bloat) ning puudub standardne efektiivne lahendus komponentide jahutuse jaoks. Sellest tulenevalt disainitakse emaplaat võimalikult kompaktselt ülejäänud riistvara ja korpuse ümber.
Jahutus
Sülearvutites tavaliselt kasutatakse kombinatsiooni (vask)metalltorudest, radiaatoritest ehk passiivkomponentidest ja ventilaatoritest ehk aktiivkomponentidest. Metall juhib komponentide (nt. CPU, GPU) arvuti keskelt soojust radiaatorini arvuti ääres, kus sooja õhu vahetab välja pisike ventilaator. Võimsamatele mänguriarvutitele, mis toodavad ülemäära palju soojust, müüakse ka väliseid jahutuslaudu, mis aktiivselt puhuvad õhku arvuti põhja, jahutades kogu arvuti sisu.
Sisend-väljund
Emaplaadile on integreeritud kõik arvuti sisend-väljundpesad (HDMI, USB, AUX jne.), mis peavad arvuti korpusest välja ulatuma. Sellest tulenevalt peab emaplaadi vähemalt üks serv asetsema alati arvuti ääres.
Ühendused
Ruumi säästmiseks ja töötamisefektiivsuse parandamiseks on tavaline praktika joota emaplaadi külge (vähemalt) osad komponendid kinni. Tavaliselt osutuvad nendeks komponentideks osad, mis toodavad palju soojust, vajavad väga stabiilseid (ja palju) ühendusi ning otsest ühendust jahutustorudega. Näiteks CPU, GPU, erinevad kiibid ja kontrollerid (nt. Wi-Fi, Bluetooth).
Komponentidel, mis nii palju energiat ei tarbi või võivad kergemini katki minna, vajada väljavahetust, on emaplaadil eraldi pesad. Neid osasid saab pesast välja võtta ja ära vahetada eesmärgiga uuendada või parandada. Näiteks ekraan, klaviatuur, muutmälu (RAM) või aku.
Protsessor ehk keskseade
Protsessor (i.k. CPU ehk Central Processing Unit) on arvuti osa, mille ülesandeks on läbi viia põhilisi arvuti aritmeetilisi ning loogilisi arvutusi. Tihti nimetatakse seda arvuti “ajuks”, kuna selle kaudu liiguvad arvutis põhimõtteliselt kõik andmed ja käsud.
Praegu (2025. aasta seisuga) kasutavad sülearvutid protsessoreid põhiliselt ühelt kahest tootjast: Intel või AMD. Hetkeseisuga on mõlema firmade kõige laiatarbelisemate protsessorite perekonnad, Intel Core ja AMD Ryzen seeriad, võrdväärsed, mistõttu kasutatakse mõlemat, tulenevalt tootja eelistusest.
Protsessori arhitektuur
RISC
RISC [risk] (i.k. reduced instruction set computer) ehk kärbitud käsustikuga arvuti on arhitektuuri tüüp, mis lihtsustab protsessorile antud käskusid. Kuna iga käsutüüp nõuab protsessoris lisatransistoreid ning suuremat, raskemat ehitust, ei ole mõistlik seda kasutada arvutis, mis peab olema energiasõbralik ning kiire. Sellepärast kasutatakse tihti sülearvutites RISC-tüüpi protsessoreid, milles suured käsud kärbitakse väiksemateks, lihtsamateks käskudeks.
CISC
CISC [tsisk] (i.k. complex instruction set computer) ehk keeruka käsustikuga arvuti võimaldab protsessorile edastada keerulisemaid käske, mis suudavad täita korraga mitu ülesannet. CISC protsessorid nõuavad kompleksemat ehitust ning tarbivad rohkem energiat, kuid selle eest on programmikoodid lühemad ja kompaktsemad, säästes mäluruumi. Tavaliselt kasutatakse CISC tüüpi protsessoreid lauaarvutites ja serverites.
Hübriid
Tegelikkuses ei kasutada tänapäeval enam kumbagi arhitektuuri üksinda, vaid kombineeritakse erinevaid tüüpi tuumasid, näiteks jõudlustuumad (performance cores) ja energiat säästvad tuumad (energy efficient cores). Selline ehitus lubab arvutil kasutada igaks ülesandeks vastavat tuuma, hoides kokku aku energiakulu, aga samas lubades vajadusel piisavalt suurt jõudlust mõne suurema protsessi jaoks.[13]
Muutmälu (RAM)
RAM [räm] (i.k. Random Access Memory) on salvestusruum, kust protsessor saab lugeda ja kirjutada andmeid kiiremini kui andmekandjatele (SSD ja HDD). Sinna salvestatakse iga programmi avades kõige vajalikumad andmed ning (masin)koodid, mille poole on vaja tihti pöörduda, et kiirendada programmide jooksmisaega.
Võrreldes andmekandjatega, puudub RAMil pikaajaline salvestusvõimalus ehk toite kaotades kaob vahemälust kogu info. Sellest tulenevalt tuleb iga mõne aja tagant vahemälus olevad andmed üle kanda põhilisse salvestusruumi (salvestada).
SODIMM
SODIMM (i.k. Small Outline Dual Inline Memory Module) on muutmälu tüüp, mis nagu nimigi ütleb on väiksemat tüüpi mälumoodul. Oma suuruse tõttu kasutatakse seda sülearvutides, samas kui lauaarvutites ja serverites piisab ka DIMM ehk suuremat tüüpi mälumoodulist.
DDR SDRAM[14]
DDR SDRAM (i.k. Double Data Rate Synchronous Dynamic Random Access Memory) ehk kahekordse andmeedastuskiirusega sünkroonne dünaamiline suvapöördusega mälu (ehk DDR RAM) on mälu tüüp, mida kasutatakse tänapäeval põhilise muutmäluna.
| Generatsioon | Väljalaskeaasta | Andmeedastuskiirus (Miljonit ülekannet sekundis) | Tööpinge (Volt) |
| DDR1 | 1998 | 200-400 | 2.5 |
| DDR2 | 2003 | 400-1066 | 1.8 |
| DDR3 | 2007 | 800-2133 | 1.5 |
| DDR4 | 2014 | 1600-3200 | 1.2 |
| DDR5 | 2020 | 3200-7200 | 1.1 |
DDR-tüüpi mälude areng
DDR tüüpi mälu iga põlvkond on eelmist järjest parendatud. Iga väljalaskega on taktsagedus kordades tõusnud, mis lubab füüsiliselt samal suure mälumoodulil edastada andmeid üha kiiremini. Samas muutub tööpinge üha madalamaks, tähendades väiksemat energiakulu - eriti oluline sülearvutitele.
Hetkel on kõige enam kasutuses veel DDR4 oma odavuse ning efektiivsuse pärast, kuid ei kulu kaua kuniks DDR5 on need asendanud, millel on märkimisväärselt suurem andmeedastuskiirus ja on energiaefektiivsem.
Videokaart
Videokaart (i.k. Graphics Card või Graphics Processing Unit) on arvutikomponent, mis tegeleb andmete töötlemisega, et neid kasutajale monitorile visualiseerida.
Tavalistel sülearvutitel, mõeldud töö- ja kooli jaoks, on energiasäästu eesmärgil kasutusel emaplaadi kiibistikule integreeritud videokaart, mis kasutab arvuti enda muutmälu, seega jääb RAM-i süsteemi enda töötamiseks vähemaks. Samuti ei ole integreeritud graafikakaart üldiselt piisavalt võimekas, et mängida detailseid ja kõrge graafikaga videomänge, vaid on pigem mõeldud igapäevaseks lihtsakoelistemaks tegevusteks.
Mänguriarvutid
On võimalik osta ka sülearvuteid, millel on eraldiseisev videokaart, oma enda videomäluga (VRAM), mistõttu ei kasuta see süsteemi mälu ning saavad paremini hakkama graafikaliste programmidega, näiteks kõrglahutusega video kuvamine, 3D-modelleerimine ning uuemate mängude jooksutamine. Seejuures tuleb arvestada, et eraldiseisev videokaart tarbib rohkem voolu kui integreeritud kaart, mistõttu pole alati otstarbekas osta väga suure graafikavõimsusega sülearvutit.
Kuidas valida videokaarti
Videokaarti valimisel tuleb teada mille jaoks arvutit kasutatakse. Lihtsamateks ülesanneteks, nt. kooli-/kontoritöö ja videote/filmide vaatamine, piisab protsessorile integreeritud graafikakiibist, kuna need on tavaliselt akusõbralikumad ning maksavad vähem.
3D mängude, modelleerimise jms. jaoks oleks juba dedikeeritud graafikakaart vajalik. Muidugi silmas pidada, et need tarbivad kordades rohkem voolu kui integreeritud kaardid ning ei pruugi olla piisavalt võimsad kõige jaoks. Väga graafiliselt nõudvaid töid tehakse siiski lauaarvutites, mille graafikakaardid pakuvad paremat jõudlust.
Andmekandjad
HDD (Hard Disc Drive)
Kõvakettad on musterdatud andmekandjate tüüp, mis olenemata oma vanusest, on ikka veel kasutuses paljudes lauaarvutites ja osades sülearvutites. Andmeid salvestatakse magnetplaatidele, mis pöörlevad tavaliselt kiirusega 5000 – 10 000 pööret minutis.
Kui lauaarvutid kasutavad 3,5" (8.89 cm) kõvakettaid, siis sülearvutite puhul on tavaliselt standardiks 2,5" (6,35 cm). Kõvaketastele salvestatakse 2006. aastast andmeid enamasti vertikaalselt ja seetõttu on suurenenud märkimisväärselt kõvaketaste mahutavus ruuttolli kohta. 2,5" kõvakettad suudavad talletada piisavalt andmeid, et täita tavakasutaja vajadusi: sülearvutitele mõeldud kõvaketaste mahutavus on jõudnud juba mitme terabaidini.
SSD (Solid State Drive)
Siiski on kõvakettad aeglane tehnoloogia. Tänapäeval kasutatakse sülearvutites peaaegu eksklusiivselt pooljuhtkettaid. SSD’s salvestatakse andmeid välkmällu, mistõttu on need kiiremad, energiaefektiivsemad ja vaiksemad. Samuti puuduvad neid liikuvad osad, ehk puudub igasugune vibratsioon, mis tuleb HDD’ga ning on põrutuskindlamad, mis on kaasaskantaval arvutil üpriski oluline.
Nüüdseks on SSD tehnoloogia isegi mõndades kohtades HDD’st odavam, mistõttu on need kasutuses pea igas uuemas sülearvutis.
Võrdlus
Jõudlus
SSD-d on kiiremad ja energiatõhusamad kui HDD-d, eriti suvalistelt mäluaadressidelt andmeid lugedes. Kuna HDD-d peavad igal pöördumisel füüsiliselt aadressi üles leidma, on need üpriski aeglased. Samas SSD saab kohe, ilma liikumata, andmed kätte, mistõttu on see tavaliste programmide jaoks parem.
Mahu ja hinna suhe
Tänapäeval on mõlemad tehnoloogiad umbes sama kallid gigabaidi kohta.
Töökindlus
HDD-del on palju, kiirelt, liikuvaid osi, mistõttu võivad need väga kergesti katki minna. Lisaks tekitab HDD mehaaniline liikumine võrdlemisi palju soojust, mis samuti kulutab füüsilisi osi.
SSD-d seevastu tarbivad vähem energiat ning tekitavad vähem soojust, kuid oma ehituse tõttu saab igasse mäluaadressi vaid loetud arv kordi ümber kirjutada (tavaliselt ~100 000). Selleks, et kõik mäluplokid kuluksid samamoodi, kasutavad SSD-d andmeid muutes kulumisnivelleerimise meetodit, mille eesmärk on kõiki mäluplokke kasutada ühe palju ning seekaudu pikendada andmekandja eluiga.
Kumba kasutada?
Peaksite kasutama pooljuhtketast (SSD), kui vajate suurt kiirust või sagedast lugemist/kirjutamist suurel andmemahul. Näiteks andmeanalüütikaks, mängimiseks või üldeüldiseks tööasjuks.
Kõvaketas (HDD) on parem ebasagedaseks pöördumiseks ning pikemaajaliseks andmete talletamiseks. Näites andmetest varukoopiate hoiustamine, arhiivid, perepildid jms. Tihti kasutatakse sülearvutitega väliseid kõvakettaid, et salvestada olulisi dokumente ning faile.
Ekraan
Sülearvutite puhul jääb ekraani diagonaali suurus üldiselt 10,6" ja 20" vahele, tavaliselt on need 13-15’’ (33,02-38,1 cm).
Kõige rohkem sülearvuteid leiab LCD-, OLED- või LED-ekraaniga.
| Vedelkristallekraan (LCD e Liquid Crystal Display) | Ekraan koosneb taustvalgusest, polarisatsioonifiltrist ning vedekristallikihist.
Kuna vedelkristallid ise valgust ei kiirga, vaid muutuvad läbipaistvaks või läbipaistmatuks, on LCD-ekraanidel alati taustvalgus. Valgus liigub läbi polarisatsioonifiltri ja vedelkristallide kihi, mille suund muutub vastavalt seda läbivale elektrivoolule. Sõltuvalt kristallide suunast valgus kas pääseb läbi või mitte. |
| OLED (Organic Light Emitting Diode) ekraan | LED ekraan koosneb paljudest väikestest valgusdioodidest, mis otse kuvavad vastavad pikslivärvi ning erinevalt LCD ekraanist ei vaja taustvalgust. Kuna LEDid otseslt tekitavad valgust, on pilt tihti eredam ja kontrastsem kui LCD ekraanil. |
| LED-ekraanid | Tihti reklaamitakse osasid ekraane kui lihtsalt LED ekraane. See tähendab, et kuvar on LCD tehnoloogiaga LED taustavalgusega. Selle kohta võib öelda ka lihtne turundustrikk. |
Lisaks on võimalik valida mati või läikiva ekraani vahel. Esimesel on värvid hägused ja pilt pole eriti kontrastne, samas on sellega väga mugav töötada ereda valguse käes. Viimasel on olukord aga vastupidine - värvid on eredamad ning pilt kenam. Seetõttu eelistatakse kontoriarvutil matti ekraani, sest kontoris on tihti palju ja eredaid valgusallikaid.
Paljudel sülearvutitel on olemas ka puutetundlikud ekraanid, mis töötavad sarnaselt nutitelefonide ja tahvelarvutitega. Kasutaja saab neid kasutada kas sõrme või puutepliiatsi abil, kui ka kasutada tavalise kuvarina. puuteekraane kasutatakse tihti joonistamiseks või märkmete tegemiseks. Kuna need ekraanid on peaaegu alati klaasist, siis peegeldavad nad valgust ning tarbivad rohkem energiat kui mattekraanid.
Optiline seade
Sülearvuteid tehakse järjest õhemaks ja kergemaks, mistõttu on tänapäeval integreeritud optilised seadmed (nt CD-, DVD- ja Blu-Ray lugerid-kirjutid) muutunud haruldaseks. Suurem osa tarkvara ning andmeid edastatakse voogmeediana võrgu kaudu või USB-andmekandjate kaudu. Kui peaks aga tekkima vajadus arvutiga plaate kirjutada-lugeda, on võimalik soetada väliseid seadmeid, mis ühendatakse seadmega USB-liidese kaudu.
Laiendusliidesed
PCMCIA ja ExpressCard
Et ühendada sülearvutiga lisaseadmeid, on välja töötatud väliseid laienduskaarte, millest levinumad on PC-kaart (endine PCMCIA) ja ExpressCard. PC-kaart on vanem laienduskaart, sellega ühendati näiteks sülearvuteid ja videokaameraid või tekitati sülearvutile traadita interneti kasutamise võimalus, kui seda polnud juba sisse ehitatud.[15]
ExpressCard asendab tänapäeval PC-kaardi standardit. Seda tutvustas 2003. aastal PCMICA. Sama organisatsioon tõi turule ka PC-kaardi. ExpressCard on saadaval kahes suuruses: 54 mm ja 34 mm laiusena. Pikkus ja kõrgus on mõlemal juhul vastavalt 75 mm ja 5 mm.[16] Andmevahetuskiirus süsteemiga on kuni 2,5 Gbit/s, seega saab porti ühendada ka näiteks gigabaidist võrgukaarti. ExpressCardi pesa kaudu saab kasutada muidki lisaseadmeid alates ID-kaardi lugerist ning lõpetades USB 3.0 ja FireWire-pesadega.[17]
Mini PCI ja PCI Express Mini
Mini PCI ja PCI Express Mini on sülearvuti sisse paigaldatavate laienduskaartide standardid, millest esimene on vanem versioon: see tuli kasutusele koos PCI 2.2 ja sellega sai lisada arvutile Wi-Fi või Bluetoothi toe, helikaardi või näiteks eraldi videokaardi.[18] PCI Express Mini on Mini PCI edasiarendus, mis tuli kasutusele koos PCI Expressiga. See on poole väiksem kui Mini PCI, aga suudab arendada kuni 2,5 Gbit/s andmevahetuskiirust. Ka selle lisakaardiga saab sülearvutile lisada funktsioone, mida algupäraselt ei ole sisse ehitatud.[19]
M.2
Uuematel sülearvutitel kasutatakse laienduskaartide jaoks uuemaid standardeid nagu M.2 ja Thunderbolt. M.2 (tuntud ka nimega NGFF – Next Generation Form Factor) on liides, mis töötati välja 2013. aastaks, et asendada Mini SATA ja Mini PCIe standardid. Sellest tuleneb ka nimi M.2 ehk Module 2.
M.2 standardil ei ole kindlat füüsilist suurust, vaid on mõõtudes kõvasti paindlikum, mis tähendab, et selle ühendusega saab kasutada laiema valikuga mooduleid. Sellepärast on see ka asendanud mSATA standardi sülearvutites mälumoodulitel.
See liides toetab mitmeid siinistandardeid, näiteks PCI Express x4, Serial ATA 3.0 ja USB 3.0. Mooduli tootja otsustab, milliseid neist liidestest seadmes kasutatakse.[20]
Lisaseadmed
Lisaks klaviatuurile, osutusseadmele (Touchpad, TrackPoint, hiir) ja kõlaritele on tänapäeval väga suurele osale sülearvutitest sisse ehitatud veebikaamera ja mikrofon. Tänu nendele on populariseerinud videokonverentsid ja -koosolekud.
Lisaks sellele on viimasel ajal tekkinud arvutitele lisa turvafunktsioone nagu näo-, silma-, ja sõrmejäljetuvastus. Näotuvastust saab teha kas tavalise veebikaamera kaudu või kasutades infrapunakaamerat, nagu Windows Hello. Infrapunakaamera valgustab kasutaja näo infrapunakiirgusega ja suudab selle kaudu tuvastada inimese näo ka pimedas või prillidega. Lisaks on olemas ka silma-/iirisetuvastus, mis tuvastavad kasutaja iirise mustrit. Põhimõtteliselt töötab silmatuvastus sarnaselt sõrmetuvastusega: arvuti võrdleb olemasolevaid pilte, sest igaühe sõrmejälg ja silm on erinev.
Välised pesad
Sõltuvalt arvuti suurusest on igal arvutil vähem või rohkem väliseid siine, mille abil saab arvutiga ühendada lisaseadmeid. Kõige tuntum ja multifunktsionaalsem neist on USB-pesad.
USB (Universal Serial Bus) pesad
USB-A
USB-C
- on uusim USB-liides. Sellel on õhuke, erinevalt USB-A-st pööratav disain.
- USB-C on üha levinum nutiseadmetes ja sülearvutites oma multifunktsionaalsuse tõttu. Sellega saab laadida seadmeid kõige kiiremate Power Delivery standarditega või kanda üle andmeid Thunderbolti kasutades.
Pilt
- HDMI (High-Definition Multimedia Interface) on digitaalne ühendus, mis edastab nii heli kui ka videot. Loodud 2002.
- DVI (Digital Visual Interface) on digitaalne ühendus, mis on mõeldud video edastamiseks. Seda kasutatakse peamiselt arvuti monitoride ja videokaartide ühendamiseks. DVI pakub kõrge kvaliteediga videoedastust, kuid ei toeta heli. Loodud 1999.
- VGA (Video Graphics Array) on analoogne videoühendus, mis oli varem laialdaselt kasutusel arvutite ja monitoride ühendamiseks. VGA on madalama kvaliteedi ja lahutusvõimega võrreldes. Loodud 1987.
- DisplayPort on digitaalne ühendus, mis toetab videot ja heli, samuti suudab edastada mitut ekraani ühe kaabli kaudu. Loodud 2006.
SD/microSD
- SD-kaardi luger võimaldab ühendada mälukaardi otse sülearvutisse. Tihti kasutusel fotograafia ja multimeedia sülearvutitel.
Kensingtoni lukk
Kensingtoni lukk on mikro-USB pesa suurune ava arvuti küljel. Kensingtoni auk on mõeldud lukustussüsteemiks – auku saab sisestada metallist ankru, mis on ühendatud laua (või mõne muu objekti) külge. Tihti on kasutusel poodides, et näidiseid ära ei saaks varastada, kuid on ka võimalik kontoris isiklikku arvutit niimoodi kinni panna.
Sülearvuti toide
Pikemalt artiklis Sülearvuti toide- Pikemalt artiklis Sülearvuti akud
Sülearvuti ja lauaarvutite üks peamine erinevus on see, et sülearvutid saavad mõnda aega tänu akudele töötada ilma võrgutoiteta. Aku vastupidavus sõltub aga suures osas riistvarakomponentidest. Näiteks eraldiseisva videokaardiga sülearvuti aku peab tunduvalt vähem aega vastu kui integreeritud videokaardiga sülearvuti aku. Samuti tuleneb erinevus sellest, mida arvutiga tehakse: mänge mängides tühjeneb aku mitu korda kiiremini kui teksti töödeldes. Sülearvuti aku säästmiseks on väga palju võimalusi.[21] Aku tühjenemisel tuleb sülearvuti ühendada vooluvõrku.
CMOS-mälu
Igas sülearvutis on eraldi kiip, milles on RTC (Real-Time Clock), mis hoiab koguaeg kella töös, NVRAM (Non-Volatile RAM), mis salvestab BIOS’i seaded ning muu süsteemikonfiguratsiooni. Seda kõike hoiab koguaeg töös tavaline 3-voldine CMOS patarei.
Aku tüübid
Nikkelkaadiumaku (NiCd)
Nikkelkaadmium-akutehnoloogia on kasutusel alates 1950. aastatest. Seda tänapäeval leidub üha harvem, kuna on väikese energiatihedusega (60 vatt-tundi kilogrammi kohta) ja sisaldab keskkonnale ohtlikku ja mürgist kaadmiumit. Tänapäeval põhiliselt kasutuses puhkerežiimiakuna, sest kannatab palju laadimistsükleid (umb. 1200) ning korrektse hooldamise korral on aku eluiga väga pikk.
Nikkelmetallhübriidaku (NiMH)
Nikkel-metallhübriidtehnoloogia on kasutusel 1990. aastast. Tihti asendab NiCd akusid, kuna töötab sama pingega, seega saab kasutada samu laadijaid ja samades seadmetes. Võrreldes NiCd akudega on NiMH keskkonnasõbralikum, sest ei sisalda toksilist kaadmiumit ning on kõrgema energiatihedusega (90 vatt-tundi kilogrammi kohta). Selle-eest on NiMH’l ~3 korda vähem laadimistsükleid (u 400) ning on NiC-d akudest keskmiselt 20% kallimad.
Liitiumioonaku (Li-ion)
Liitiumioonaku on laiatarbekasutuseks olnud turul juba 1991. aastast ning on võrreldes teiste akutehnoloogiatega kõige kõrgema energiatihedusega (140 vatt-tundi kilogrammi kohta). Võrreldes nikkelakudega on sellel ka väiksem passiivne mahtuvuskaotavus ja umbes sama palju laadimistsükleid (400–1000 olenevalt kasutusest). Negatiivne külg on ebastabiilsus: aku võib süttida või plahvatada halva laadijaga laadimisel või aku vigastamisel.
Liitiumpolümeeraku (LiP)
Liitiumpolümeeraku on kasutusel 1999. aastast. Tegelikult on need akud Li-ion akude edasiarendus, mis kasutab Li-ion ja koobaltoksiidi rakku ning polümeerelektrolüüti. Eelised on võimalus minna väga õhukeseks (on olemas ka alla 1mm paksuseid mooduleid) ning kõrge energiatihedus (120 vatt-tundi kilogrammi kohta), laadimistsükleid on sellel umbes 400. Sellest tulenevalt sobib see kõige paremini õhukestesse seadmetesse (nagu sülearvutid ja nutitelefonid).
Akude konditsioneerimine
Nikkelakud (NiCd ja NiMH) akud vajavad esimesel kasutusel paar korda täielikku laadimis-tühjenemistsüklit.
Liitiumakusid (Li-Ion ja Li-Po) akusid reeglina täiesti tühjaks ei laeta, pigem hoida laetust 20–80% juures ja üleüldse vähem laadida.
Kõiki akusid mõjutab väline temperatuur – akudega pigem vältida liigset kuuma ja külma (nt õues päikese käes töötamist või telefoni saunavõtmist)
Toiteadapterid
Toiteadapterid muudavad tavalise seinapistiku vahelduvvoolu (Euroopas 220–240 V, 50 Hz) sülearvuti akule sobivaks alalisvooluks (u 12–24 V).
Tänapäevased laadijad on USB-C pistikuga ning kasutavad PD (Power Delivery) standardit, millega saab laadida märkimisväärselt kiiremini kui varasemate laadijatega (> 100 W).
Vanemad laadijad on tihti silindrilised (barrel-type) pistikutega ning ühe väljundpingega, mis põhjustas laadija ja arvuti ülemäärast kuumenemist ning aeglasemat laadimist.
Eelised
- Kaasaskantavus – see on tavaliselt esimene omadus, mida mainitakse sülearvutite ja lauaarvutite erinevusena.[22] Kaasaskantavus võimaldab sülearvutite kasutamist mitmes asukohas – mitte ainult kodus ja töökohas, vaid ka liikvel olles või lennukis, kohvikutes, auditooriumides või raamatukogudes, kliendi asukohas või koosolekuruumides. Kaasaskantavus pakub märgatavaid eeliseid.
- Tööviljakus – kasutades sülearvutit seal, kus lauaarvutit ei saa kasutada ja olukordades, kus aeg oleks muidu raisku läinud. Näiteks haldab kontoritöötaja oma e-kirju tunniajase rongisõidu ajal või üliõpilane teeb oma kodutööd ülikooli kohvikus loengute vaheajal.[23]
- Kohesus – kandes sülearvutit kaasas, on kohe juurdepääs mitmesugusele informatsioonile, personaal- ja tööfailidele. Kohesus pakub paremat koostööd kaastöötajate või õpilaste vahel, kuna sülearvutit saab avada ükskõik, millal ja ükskõik kus.
- Uusim info – kui inimesel on rohkem kui üks lauaarvuti, siis tekib sünkroonimisprobleem: muudatused, mis on tehtud ühes arvutis, ei kajastu automaatselt teistes. On võimalusi, kuidas seda probleemi lahendada, kaasa arvatud füüsiline uuendatud andmete teisaldamine (kasutades USB-välkmälupulka või CD-sid) või sünkroonimistarkvara abil interneti kaudu. Siiski, kasutades ühteainsat sülearvutit mõlemas kohas, välistatakse probleem täielikult, kuna fail esineb ühes kohas ja on alati uuenduses.
- Ühenduvus – Wi-Fi traadita side võrgu levik ja mobiilsete lairiba andmete teenused (HSDPA, EVDO ja teised) kombineerituna üldlevinud sülearvutite toega[24] tähendab, et sülearvutitel on lihtne Interneti ja kohtvõrgu ühenduvus, samal ajal, kui ollakse liikvel. Wi-Fi-võrk ja sülearvutiprogrammid on laialdaselt levinud ülikoolilinnakutes.[25]
Sülearvutite muud eelised
- Suurus – sülearvutid on väiksemad kui lauaarvutid. Sellest on kasu, kui ruum on tähtis, näiteks väikestes korterites ja õpilaste ühiselamutes. Kui sülearvutit ei kasutata, saab selle sulgeda ja eemale panna.
- Väike energiatarve – sülearvutid on mitu korda energiasäästlikumad kui lauaarvutid. Tavaline sülearvuti kasutab 20–90 W, (lauaarvuti 100–800 W). See on kasulik ettevõtetes, kus on sadu lauaarvuteid, korrutades potentsiaalse säästmise, ja kodudes, kus arvuti töötab ööpäev läbi (nagu kodune meediaserver, printimise server).
- Vaikne – sülearvutid on tänu komponentidele (pooljuhtandmekandjad, SSD) tihti vaiksemad kui lauaarvutid ja vähem soojustootlikumad, tänu millele kasutavad need vähem ja aeglasemaid jahutusventilaatoreid.
- Aku – laetava akuga sülearvutit saab kasutada ka voolukatkestuse ajal ning väikesed voolukatkestused töötamist ei sega. Lauaarvuti vajab UPS-i, et hakkama saada lühiajaliste voolukatkestuste ja äikesega. Saavutamaks rohkem kui 20–30-minutilist akul töötamise aega, vajab lauaarvuti suurt ja kallist UPS-i.[26]
- Kõik ühes – välja töötatud kaasaskantavaks, on sülearvutitesse kõik juba korpusse sisse ehitatud. Lauaarvutid (jättes välja "kõik-ühes" lauaarvutid) on jagatud arvutiks, klaviatuuriks, hiireks, kuvariks ja valikulisteks lisaseadmeteks (nt kõlarid).
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.