Ruunid
From Wikipedia, the free encyclopedia
Ruunid on vanade germaanlaste tähestik, mis tekkis esimestel sajanditel pKr väidetavalt ladina tähestiku eeskujul. 2021. aastal leiti seni vanim teadaolev ruunikivi Oslo lähistel Norras, mis pärineb 1–250 pKr. Sellele eelnevad vanimad ruunikirjad pärinesid teise sajandi keskpaigast, ja kuna kirja väljakujunemine pidi samuti eelnevalt aega võtma, nihkub selle kirja algusperiood veel kaugemasse minevikku.[1] Vanade germaanlaste, arvatavasti kreeka-ladina või keldi-etruski päritoluga raidkiri, mis 4. sajandist alates esineb sageli haua- ja mälestuskividel.[2][3]
See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2023) |
Sõna ruun on seotud protogermaani sõnaga *runo (loits, salajane vestlus, sosin).[4] Keldi keeltes on sellel sarnane tähendus, kuid teistes keeltes võib tähendada noaga lõikamist, kõne või imet.[3] Seos saladusega võib tuleneda sellest, et kirjaoskus loodi ja levis vaid rahva koorekihis.[3]
Esimesed kindlad andmed ruunidest pärinevad umbes aastast 200 pKr (näiteks relvaohvrid Illerup ådalis Jüütimaal). Skandinaavias võeti ruunikiri kasutusele 3. sajandil.[5] Ruunid (veidi erinevad variandid) olid kasutuses enamiku germaani rahvaste juures, kõige kauem – ligikaudu 13. sajandini, rahva seas ka kauem – kasutati neid Skandinaavia maades.