From Wikipedia, the free encyclopedia
Rautamine on veoloomade (peamiselt hobuste ja härgade) kapjade ning sõrgade tugevdamine raudadega. Rautatud kabjad-sõrad kulusid aeglasemalt, samuti vähenes looma libisemisoht. Rauad kinnitati kapjade-sõrgade külge vastavate naeltega.
Hobustele pandi hobuserauad ja veistele härjarauad. Eesti külas rautas loomi külasepp, kes valmistas ka rauad-naelad.[1]
Härga rautati pooliku hobuseraua kujulise rauaga ning see löödi ühe, harvemini kahe sõra alla. Härja rautamine toimus tavaliselt enne talve, libedate teede tulekul. Teadaolevalt levis Eestis härjarautamine laiemalt alles 18. sajandil[2].
Liikumise juures hobuse kabja väline, sarvest koosnev kaitsekiht kulub ning selle taastamiseks kasvatab hobune pidevalt uut sarve juurde. Kabja kulumine ja juurdekasv on harilikult tasakaalus ainult looduses vabalt elavatel metshobustel. Kodustatud hobused liiguvad tihti kabjale ebasoodsalt kõval pinnal ning nende sarvkabi kulub rohkem kui jõuab juurde kasvada. Sel põhjusel vajavad kodustatud hobused kabjaraudu.
Rautamisega võib :
Esimesed kabjarauad saab hobune vastavalt vajadusele, kuid tavaliselt mitte enne kolmandat eluaastat. Rautamiste vahede pikkus sõltub erinevatel hobustel kabja omadustest, hobuse töökoormusest ja ka ilmastikust. Looma liigeste ja kõõluste ülekoormuse ning lonkamise vältimiseks tehakse rautamist ja värkimist piisava tihedusega - 4 kuni 8 nädala tagant. Sepp või hoburautaja:
Vanimad andmed hobuse rautamisest Eestis pärinevad 11.-12. sajandist (hobuseraua leiud). Kodused tööhobused oli aga mõnikord veel 19. sajandilgi rautamata[3].
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.