Rahvusvaheline gootika või internatsionaalne gootika[1](prantsuse keelesgothique international[2], itaalia keelesgotico internationale[3]), eestikeelses kirjanduses on kasutatud ka sõnapaari "pehme stiil"[4][5] (saksa keelesweicher Stil, prantsuse keeles style adouci), on hiliskeskaja Euroopa maalikunstis, skulptuuris ja dekoratiivkunstis valitsenud stiilisuund, mis levis üle terve Lääne-Euroopa 14. sajandi viimasest veerandis ja 15. sajandi esimesel poolel. Stiili iseloomustab elegants ja delikaatne realism, mis vastas õukondlikule maitsele ja oli silmnähtavalt mõjutatud ilmalikust rüütlikultuurist, sõltumata sellest kui religioosne või traagiline oli kunstiteose aines. Rahvusvahelist gootikat on peetud vaheastmeks keskaegse kunsti juurest renessansskunsti[6].
Kristuse kiusatused. Illustratsioon vendade Limbourgide loodud Berry hertsogitundideraamatusTrès riches heures du Duc de Berry (folio 161v). Keskne sündmus on paigutatud peaaegu tagaplaanile, fantastilise looduse keskele, samas kui põhilise osa pildipinnast hõlmab detailselt kujutatud fantaasiarikka arhitektuuriga loss ja erinevaid sümboolseid tähendusi kandvad olendid ja objektid
Krużlowi madonna, umbes 1410. Tugevalt rõhutatud on s-kujuline kehahoid, pehmelt rulluvana kujutatud rõivavoldistik ja naeratavad ilmed
Maarja ja Kristuslapspühakutega paradiisiaias. Ülem-Reinimaa meister, umbes 1410. Humoorikalt on kujutatud Jeesuslast kannelt mängimas ja Püha Jüri lohet selili maas pikutamas, realistlikult kõiki aiakese lilli ja linde