Rahvusvaheline eraõigus
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Rahvusvaheline eraõigus (lühend REÕ) on erinormide kogum, mida rakendatakse kokkupuutumisel teiste riikide õigusega. REÕ lähtub arusaamast, et eri riikide normid reguleerivad õigussuhet erinevalt[1]. Teisisõnu, REÕ ese on isikuvahelised eraõiguslikud suhted, mis on seotud mitme õigussüsteemiga. REÕ-d nimetatakse samuti konfliktiõiguseks (nt Angloameerika doktriinis), sest see võimaldab konflikte ennetada ja lahendada[2].
Rahvusvahelise eraõiguse termini võttis kasutusele USA õigusteadlane Joseph Story (1779–1845) oma teoses „Commentaries on the Conflict of Laws“ (1834)[3]. Terminid võeti kohe vastu Saksamaal ja Prantsusmaal ning sealt levisid need edasi maailma[1].
Rahvusvahelise eraõiguse populaarsus kasvab peamiselt seoses majanduselu rahvusvahelistumisega. Tänapäevast maailma iseloomustab riikide majanduslik vastastikune sõltuvus, välismajandussuhete laienemine (liisingutegevus, frantsiisimine jne)[4].
Välisinvesteeringud on aktiivselt seotud eri riikide majandusega, areneb tööstuslik ja teaduslik-tehniline koostöö (välisettevõtete osalemine rajatiste ehitamisel). Tänu tehnoloogia arengule saavad riigid kasutada eri tüüpi andmeid ning teadus-, tehnoloogia- ja kultuurisaavutusi oma hüvanguks[5].
Rahvusvaheline eraõigus hõlmab eri riikide subjektide (üksikisikute ja juriidiliste isikute) suhteid. Objektide alusel võib REÕ suhted jagada kolmeks rühmaks:
REÕ reguleeritavaid suhteid saab liigitada suunitluse alusel kaheks:
Tingimused, milleta on REÕ tekkimine võimatu.
REÕ allikaid saab jaotada rahvusvahelisteks (kohaldamine on kohustuslik mitme riigi territooriumil) ja riikide sees kasutatavateks allikateks (kohaldamine on kohustuslik ühe riigi territooriumil)[1].
Rahvusvahelisteks allikateks Eestis peetakse
Rahvusvahelise eraõiguse allikad on ametlikud õiguslikud vormid (aktid), milles on sätestatud õigusnormid. Traditsiooniliselt on allikad kahesed. Kaheste allikate puhul on normid sätestatud nii riigisiseste õigusaktide, tolli, samuti rahvusvaheliste lepingute ja rahvusvahelise tolli jaoks[6].
Rahvusvaheline leping viitab rahvusvahelisele lepingule, mille on sõlminud välisriik (välisriigid) või rahvusvaheline organisatsioon kirjalikult. Rahvusvaheline leping on rahvusvahelise õiguse allikas, millega reguleeritakse osavõtjate (riikide) suhteid. Lisaks rahvusvahelisele õigusele sisaldavad paljud rahvusvahelised lepingud õigusnorme, mille eesmärk on reguleerida üksikisikute ja üksuste vahelisi rahvusvahelisi privaatsuhteid[6].
Rahvusvaheliste lepingute liigid
Pretsedenti on tunnistatud õigusallikana mitmes riigis. Mandri-Euroopa riikides (Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, ka Eesti) on pretsedent oluline allikas õiguskaitseküsimuste lahendamisel, millega täitakse seaduses sätestatud lüngad ja tõlgendatakse õigusakte[9].
Tavasid on kahte liiki: riiklik ja rahvusvaheline toll. Rahvusvaheline tava on määratletud kui üldise praktika tõend, mida tunnustatakse õigusnormina. Tava kujundamisel eristatakse kahte elementi:
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.