![cover image](https://wikiwandv2-19431.kxcdn.com/_next/image?url=https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/8/8e/PWM%252C_3-level.svg/langet-640px-PWM%252C_3-level.svg.png&w=640&q=50)
Pulsilaiusmodulatsioon
From Wikipedia, the free encyclopedia
Pulsilaiusmodulatsioon (PWM) ehk impulsilaiusmodulatsioon ehk laiusimpulssmodulatsioon on modulatsiooni liik, milles väljundpinge reguleerimiseks muudetakse impulsside laiust. Lühend PWM tuleb ingliskeelsest terminist Pulse Width Modulation.
![Thumb image](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/8/8e/PWM%2C_3-level.svg/640px-PWM%2C_3-level.svg.png)
Kuigi pulsilaiusmodulatsiooni saab kasutada informatsiooni edastamiseks, on selle peamine kasutusala elektriseadmete võimsuse reguleerimine, eriti suure inertsiga koormiste, näiteks elektrimootorite puhul.[1]
Koormisele rakendatava pinge (ja voolu) keskväärtust juhitakse toitepinge ning koormuse vahelise lüliti kõrge sagedusega sisse- ja väljalülitamise teel. Mida kauem on lüliti sisse lülitatud (ehk koormis on ühendatud toitepingega) võrreldes väljalülitatud ajaga, seda suurem on koormisele rakendatav pinge.[2]
Pulsilaiusmodulatsiooni sisse- ja väljalülitussagedus peab olema nii suur, et see ei mõjutaks rakendatavat koormist soovimatul kujul. Selline sagedus on seadmetel väga erinev. Näiteks peab elektripliidi puhul lülitamine käima vaid paar korda minutis, lambi valgusregulaatoris 120 korda sekundis ning helivõimendites ja mikroskeemides peab lülitussagedus olema kümnetes kuni sadades kilohertsides.[2]
Peamine pulsilaiusmodulatsiooni eelis on see, et lülitusseadmetes on võimsuse kadu väga väike. Kui lüliti on avatud, ei jookse läbi lüliti peaaegu mingit voolu, ja kui lüliti on suletud ning voolu läbib koormist, siis pole lülitil praktiliselt mingit pingelangu.[1]