"Presidendikõned" on Eesti kirjaniku, filmimehe ja poliitiku Lennart Meri raamat, mis ilmus 1996. aastal, tema esimese ametiaja lõpul Eesti presidendina.
Kogumik koosneb kahest osast: esimeses on valik Lennart Meri artikleid, kõnesid ja intervjuusid mitmesugustel kultuurilistel teemadel (ajakirjandus, kirjandus, ajalugu, filmikunst, reisimine, linnaplaneerimine, keskkonnahoid, poliitika), teine koosneb kõnedest aastail 1990–1996.
Tuntumate varem ilmunud tekstide hulka "Presidendikõnedes" kuuluvad 1968. aastal ilmunud ülevaade Eesti filmikunsti hetkeseisust ja tulevikust "Suur üksiklane", 1981. aastal Eesti NSV Kirjanike Liidu kongressil peetud kõne "Kirjanduse maailmapuu", fosforiidisõja aegu ajakirjas Eesti Kommunist ilmunud artikkel fosforiidikaevandamise kahjulikkusest Eesti keskkonnale "Kahjulik kasu" ning Eesti NSV loominguliste liitude ühispleenumil 1988. aastal esitatud kõne "Kas eestlastel on lootusi?". Esimese osa lõpetab 1989. aastal ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud "Ärkamisaja koidikul", mis kirjeldab Meri perekonna küüditamist 1941. aasta 14. juuni varahommikul.
"Presidendikõnede" teine osa algab Päevalehele antud intervjuuga Lennart Meri teisel tööpäeval Eesti NSV välisministrina, 19. aprillil 1990. Tuntumate sõnavõttude hulka raamatu selles osas kuuluvad Meri esimene presidendikõne Eesti Televisioonis 6. oktoobril 1992 "Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel" ja teise tegevusaasta algul Eesti Televisioonis peetud kõne "Eestile on kombeks üks president korraga".
"Riigipea kõnede kogumik ei ole kirjandus. Osa tekste on sündinud suurematel ja väiksematel rahvusvahelistel kohtumistel, kiirustades ja enamasti koidutundidel, mis lubasid teravalt ja loodetavasti täpsemalt tajuda auditooriumi ootusi. Kus tekstid kõlasid, olid nad ometi ja kõikjal kahekõne eesti rahvaga," kirjutas autor läkituses raamatuesitlusele, mis toimus Tartu Kirjanduse Majas.[1] Kirjandusteadlane Peeter Olesk arvustas teost järgnevalt: "Kui Lennart Mere artiklivaliku sisuks on maakehva mereriigi saatuse kirjeldamine ja kujundamine, siis see saab suuresti võimalikuks tänu müüdi loovusele – nagu ka tänu sellele, et kontrollitakse, mis lahutab müüti ja tegelikkust. Või vastupidi – mis ühendab."[2] ""Presidendikõnede" koostajate taotlus oli küllap näidata presidendialgme olemasolu autoris juba pikki aastaid enne selle realiseerumist – suurte üldistuste tegemist mistahes päevateema pinnalt, ambitsiooni, tahet mõjuda ja kaasa kiskuda," kirjeldas raamatut kirjanik ja poliitik Paul-Eerik Rummo[3].
Raamat ilmus Tartu kirjastuse Ilmamaa sarjas "Eesti mõttelugu" ametlikult 9., kuid reaalses järjestuses 8. raamatuna[4]. Toimetajad olid Edvin Hiedel, Andres Langemets ja Henno Rajandi, eessõna kirjutas Hando Runnel ning järelsõna Rootsi ekspeaminister Carl Bildt. 2005. aastal avaldati raamatust teine trükk. "Presidendikõnedest" on tehtud e-raamat[5].
"Eesti mõtteloo" sarjas on ilmunud ka Lennart Meri kogumikud "Riigimured" (2001) ja "Poliitiline testament" (2007). Kirjastus Bouvier avaldas "Presidendikõned" lühendatult saksa keeles[6].
1997. aastal kandideeris "Presidendikõned" riigi kultuuripreemiale[7].
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
