From Wikipedia, the free encyclopedia
Peloponnesose sõda oli aastatel 431–404 eKr Vana-Kreekas toimunud sõda, kus ülemvõimu pärast Kreekas võitlesid Ateena ja Sparta. Sõda oli võrdne, kuni Sparta poolel sekkus Pärsia. Pärsia toetusel üles ehitatud Sparta laevastik purustas Lysandrose juhtimisel lõpuks Ateena ning sellega algas Kreekas Sparta hegemoonia.
Peloponnesose sõda | |||
---|---|---|---|
Toimumisaeg |
431 – 25. aprill 404 eKr (27 aastat) | ||
Toimumiskoht | Mandri-Kreeka, Anatoolia ja Sitsiilia | ||
Tulemus |
Peloponnesose liit võit
| ||
Territoriaalsed muudatused |
Ateena Mereliit saadeti laiali Spartast sai Kreeka hegemoon | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Kaotused | |||
|
Ajaloolased jagavad Peloponnesose sõja kolmeks faasiks. Esimest faasi (431–421 eKr) ehk kümneaastast sõda või Archidamose sõda iseloomustasid Sparta kuninga Archidamos II ja tema liitlastest koosneva Peloponnesose liit hopliitidest koosneva armee sissetungid Atikasse. Ateena pikad müürid pidasid kaitsel hästi vastu ning Ateena Delose liidul õnnestus Peloponnesose rannikuid vastu rünnata ning Spartas sisepingeid ja mässusid tekitada. Aastal 421 eKr sõlmisid pooled hapra Nikiase rahu, mis kestis aastani 413 eKr. Kokkupõrked toimusid ka rahuperioodil, näiteks Mantinea lahing aastal 418 eKr, kus Sparta alistas oma endistest liitlastest Elisest ja Mantineiast ning Argosest ja Ateenast koosnenud ad hoc koalitsiooni. Rahu ajal toimus ka Sitsiilia ekspeditsioon, aastatel 415–413 eKr, kus Ateena kaotas peaaegu kogu oma laevastiku, kui proovis vallutada Sparta liitlast Sürakuusat.
Katastroofiline Sitsiilia ekspeditsioon algatas sõja kolmanda etapi ehk Decelea või Joonia sõja (413–404 eKr), kui Sparta poolel sekkus sõtta Pärsia, kes tahtis taastada ülemvõimu Kreeka-Pärsia sõdade lõpus Delose Liiduga liitunud Anatoolia linnriikide üle. Pärsia ressurssidega pandi kokku suur laevastik, mis oli Lysandrose juhtimisel Egeuse merel järjestikustes lahingutes edukas (nt Aegospotami lahingus aastal 405 eKr). Ateena kapituleerus aasta hiljem ning Sparta pani Delose riikidesse võimule endale ustavad oligarhid, Ateenas võimule tulnud režiimi tuntakse kolmekümne türannina. Kümme aastat pärast Peloponnesose sõja lõppu puhkes Korintose sõda (394–386 eKr), kus Ateenal õnnestus iseseisvus taastada.
Peloponnesose sõda muutis Kreeka maailma. Rahvusvahelisel tasandil sai enne sõda võimsaimast riigist Ateenast Sparta võimualune ning Spartast sai Kreeka hegemoon. Sõda andis tugeva löögi Kreeka majandusele, Peloponnesose rahvas jäi vaeseks, Ateena majandus kukkus kokku ning ei kasvanudki enam sõjaeelsele tasemele.[2][3] Sõda demokraatliku Ateena ja oligarhliku Sparta vahel pani alguse tihedamate sõdade perioodile Vana-Kreekas. Vana-Kreeka sõjandus, mis oli algselt väga piiritletud ja kindlalt vormistatud konfliktivorm, muutus aga linnriikide vaheliseks võitluseks, millega kaasnesid ulatuslikud julmused. Peloponnesose sõda, mis purustas religioosseid ja kultuurilisi tabusid, laastas tohutuid piirkondi ja hävitas terveid linnu, märkis viiendale sajandi eKr ja Kreeka kuldajastu dramaatilist lõppu.[4]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.