Onkoteraapia ehk medikamentoosne onkoloogia on kliinilise meditsiini eriala, mis tegeleb peamiselt inimeste kasvajaliste haiguste diagnostika, medikamentoosse ravi ning taastus- ja toetusraviga ning selle valdkonna teadusuuringute ja koolituse korraldamisega.
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Detsember 2018)
See artikkel vajab ajakohastamist.(Jaanuar 2022)
Medikamentoosne kasvajavastane ravi jaguneb manustamise skeemide ja eesmärkide alusel kolmeks:
medikamentoosne adjuvantravi (teraapia pärast kirurgilist ravi, mis peab kindlustama vähi võimalikult täielikku eemaldamist)[1];
medikamentoosne neoadjuvantravi (esmane teraapia enne kirurgilist ravi, mille eesmärgiks on vähendada vähi ruumala)[2];
medikamentoosne palliatiivravi (eesmärgiks on kannatuste minimeerimine ja sümptomite leevendamine).
Onkoteraapia koosneb järgmistest alamliikidest:[3]
keemiaravi ehk kemoteraapia ehk ravi tsütostaatiliste (rakujagunemist pidurdavate)[4] või tsütotoksiliste (rakke surmavate)[5] ainetega;
sihtmärkravi ehk konkreetsele bioloogilisele molekulile suunatud ravi, kus kasutatakse väikeseid molekule (toimeaine lõpus on enamasti -ib, mis tuleneb inhibiitori lühendist) või antikehi (toimeaine lõpus on enamasti -ab)[6];
immuunravi (sh kasvajate vaktsiinteraapia).
Keemiaravi
Onkoteraapia keemiaravimite hulka kuuluvad
alküleerivad ained: kloorambutsiil, tsüklofosfamiid, estramustiin, ifosfamiid, melfalaan, karboplatiin, tsisplatiin, oksaliplatiin, busulfaan, aga ka mitteklassikalised alküleerivad ained;
Onkoteraapia immuunravimite hulka kuuluvad näiteks interferoon-alfa, interleukiin-2, immuunkontrollpunkti (ehk PD-1/PD-L1 raja) inhibiitor durvalumaab[7] ja valgule CD20 suunatud antikeha rituksimaab[8]. Immuunravi kuulub rahvusvahelise määratluse kohaselt bioloogilise onkoteraapia alla, sest selles kasutatakse bioloogiliste süsteemide (enamasti elusrakkude) vahendusel sünteesitud molekule, näiteks antikehi.[9]
Muud ravimid
Lisaks kasutatakse onkoteraapias antiemeetilisi (iiveldust ja oksendamist leevendavaid) ravimeid.
Prognoosid
2014. aastal prognoositi, et 2020. aastaks on 20 suurema üleilmselt turustatud ja tarbitud ravimi hulgas esikohal just onkoloogilised ravimid nivolumaab, pembrolisumaab, palbotsikliib, neratiniib, ABT-199, MPDL3280A, MEDI4736, AZD-9291, Co-1868, LEE011.[10] Suuresti läks see prognoos täppi: 2022. aasta veebruaris ilmunud andmete kohaselt kuulusid 2021. aastal kümne suurima läbimüügiga ravimi hulka palbotsikliib (Ibrance), pembrolisumaab (Keytruda), nivolumaab (Opdivo) ja viimase kahega toime poolest sarnane atesolisumaab (Tecentriq), aga lisaks ka lenalidomiid (Revlimid), ibrutiniib (Imbruvica), pertusumaab (Perjeta), bevatsisumaab (Avastin), trastusumaab (Herceptin) ja rituksimaab (Rituximab).[11]
Arvestades personaalmeditsiini osakaalu suurenemist onkoteraapias,[12][13] on tõenäoline, et lähimas tulevikus jätkub personaliseeritud sihtmärkravis kasutatavate ravimite arendus ja laialdasem kasutuselevõtt. Onkoteraapia valdkonna kasvava populaarsusega märksõnadeks on lisaks antikeha-ravim konjugaadid[14], mis võimaldavad ravimite täppistransporti kasvaja koldesse, ning patsiendi modifitseeritud T-rakkude kasutamine (nn CAR-T teraapia)[15], mis võimaldab efektiivsemalt kaasata immuunsüsteemi komponente vähirakkude tuvastamisse ja hävitamisse.
Vähktõve onkoteraapia (tõenduspõhise meditsiini mõttes) sai alguse eeldatavalt 1942. aastal, mil Louis Goodman ja Alfred Gilman kasutasid lämmastik-sinepigaase (nitrogen mustard) mitte-Hodgkini lümfoomi raviks.[16][17]
FROM THE FOLLOWING ARTICLE: Chemotherapy and the war on cancerBruce A. Chabner & Thomas G. Roberts, JrNature Reviews Cancer 5, 65–72 (January 2005) doi:10.1038/nrc1529,
Vincent T. DeVita Jr., Edward Chu, A History of Cancer Chemotherapy, doi: 10.1158/0008-5472.CAN-07-6611, Cancer Res November 1, 2008 68;8643,Veebiversioon (vaadatud 30.07.2013)