Neeva lahing
From Wikipedia, the free encyclopedia
Neeva lahing (vene keeles Невская битва, rootsi keeles slaget vid Neva) peeti 15. juulil 1240 Novgorodi vabariigi ja Rootsi sõjavägede vahel Neeva jõel, Ust-Ižora asula lähedal. Rootslaste sissetungi arvatav põhjus oli kontrolli saamine Neeva jõe suudme ja Ladoga linna üle ehk varjaagide juurest kreeklasteni viiva kaubatee kõige olulisema osa üle, mis oli olnud novgorodlaste käes juba rohkem kui sada aastat. Lahing oli osa keskaegsetest Rootsi-Novgorodi sõdadest.
| Neeva lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Rootsi-Novgorodi sõdadest | |||
 "Aleksander Nevski rootslastega võitlemas" (Boris Tšorikov) | |||
| Toimumisaeg | 15. juuli 1240 | ||
| Toimumiskoht | Neeva jõgi Venemaal | ||
| Tulemus | Novgorodi võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Lahingu toimumisest teatakse vaid Vene allikate põhjal. Esimene allikas, kus lahingut mainitakse, on 14. sajandist pärinev Novgorodi esimene kroonika.[1] Kroonika järgi paigutas lähenevast rootslaste väest kuulnud 20-aastane prints Aleksander Jaroslavitš (hiljem Aleksander Nevski) oma väikese sõjaväe kiiresti ümber, et astuda vaenlasele vastu enne kui nad Laadoga järveni jõuavad.
Kroonika järgi tuli suur Rootsi sõjavägi koos norrakate, soomlaste ja hämelastega ning oma printsi ja piiskoppidega laevadega ja peatusid Neeva jõel, Ižora jõe suudmes ja tahtsid ära võtta Ladogat ning kogu Novgorodi. Kuid Novgorodi jõudis sõnum Ladogale purjetavatest rootslastest ning prints Aleksander ei kõhelnud ja läks nende vastu novgorodlaste ja Ladoga-kandi rahvaga ning sai neist jagu. Seejärel toimus kroonika järgi suur rootslaste kogunemine ning neid langes palju ja nende pealik Spiridon tapeti (hilisemates versioonides on Spiridon ka enne lahingut Aleksandrit õnnistanud Novgorodi peapiiskopi nimi) ning mõnede andmete järgi olevat isegi piiskop maha löödud (samas ei ole teada, et üksi Skandinaavia piiskop oleks surnud aastal 1240). Kui ründajad olid laadinud kaks laeva kõrgest soost meeste surnukehadega, lasti laevadel merele seilata. Kuid teised, keda oli loendamatu hulk, heideti auku ja maeti ning palju teisi oli haavata saanud. Veel samal päeval põgenesid nad häbiga, ootamata esmaspäeva hommikut. Langenuid oli ka Novgorodi pooleli ja nimeliselt on kroonikas ära toodud neli: Костянтин Луготиничь, Юрята Пинящиничь, Намест Дрочило ja Нездилов сын Кожевничь. Kuid koos Ladogast pärit inimestega oli langenute arv 20 või vähem.
16. sajandist pärit versioon lisas ohtralt täiendavaid detaile, arendades konflikti piibellikesse proportsioonidesse, kuid muidu järgis varem kirjeldatud arenguid.[2]
Tänu sellele olulisele võidule sai prints Aleksander hüüdnimeks Nevski. Kaks aastat hiljem peatas Aleksander Jäälahingus Mõõgavendade ordu sissetungi, kuid vaatamata võitudele ei tunginud Novgorod läände Soome ja Eesti aladele.
Rootsi allikates puuduvad mistahes viited Neeva lahingule ning sellele võib olla mitu seletust.
Olukord Rootsis
Pärast kuningas Johan I surma aastal 1222 oli Rootsi de facto kodusõjas aastani 1248, mil Birger jarlil õnnestus kuningriigis võim haarata. Rahutused olid põhjustatud võitlusest vana hõimkondliku ülesehituse pooldajate[3], folkungite "partei" (kes toetasid seda, et kuningas valitaks vanade kommete kohaselt vabade meeste poolt) ning kiriku poolt toetatud kuninga vahel. Peamiselt Upplandist pärit folkungid olid jõuliselt vastu võimu tsentraliseerimisele[4], Upplandi rootslaste maksustamisele[3] ja kiriku privileegidele[4]. Aastal 1229 õnnestus neil ajutiselt kuningas troonilt tõugata, kuid nad olid viis aastat hiljem sunnitud alistuma. Samas ei olnud nad veel lõplikult löödud ning Uppland jäi suuresti kuningast sõltumatuks ja selle põhjapoolsed osad olid jätkuvalt folkungite käes. Rahutu rahu kestis aastani 1247, mil folkungite mässule Sparrsätra lahinguga lõpp tehti ja nende juhil aasta hiljem pea maha löödi.
Lisaks sellele oli Rootsi alates Norra kurikuulsast Värmlandi ekspeditsioonist ka Norraga sõja alustamise veerel.[5] Suhted Norraga paranesid alles pärast seda, kui 1249. aastal sõlmiti äsja võimule tulnud Birger jarli sepitsetud Lödöse leping.[6] Enne lepingu sõlmimist oli Norra folkungite liitlane, pakkudes neile pelgupaika ning varustades neid meeste ja relvadega.
Tundub ebatõenäoline, et Rootsi oleks sellises poliitilises olukorras suutnud organiseerida suuremat ekspeditsiooni Novgorodi vastu. Kuna ei ole ajaloost teada, et rootslased oleks vahemikus 1222–1249 mingeid muid sõjakäike teinud, muudab see väited nende vägivaldsest ilmumisest Neevale kaheldavaks.
Teooriad
Võttes arvesse eelpool loetletud fakte, on Risto Kari oma hiljutises populaarteaduslikus raamatus "Suomalaisten keskiaika"[7] oletanud, et rootslaste retk Novgorodi võis olla 1237. aastal paavsti poolt Uppsala peapiiskopile saadetud kirja kaudne tagajärg.[8] Kiri kutsus ilukõneliselt üles ristisõjale hämelaste, mitte Novgorodlaste, vastu, kes olid väidetavalt alustanud kiriku vastu suunatud vaenutegevust. Oma olematu positsiooniga ei olnud kuningal kas soovi või võimalusi tegutseda, kuid kiri võis anda pettunud folkungitele võimaluse saada tagasi osa oma viikingite aja kuulsusest. Olles enamasti vabad tegutsema ilma kuninga sekkumiseta, olid nad võimelised sõjaväge kokku koguma, saama appi vabatahtlikke Norrast ning isegi toetust Soome sõltumatult piiskopilt Thomaselt (ka Tuomas), kes pidi pidevalt muretsema ida poolt tulenevate rünnakute pärast. Hämemaa asemel võis see erinevatest huvidest ja rahvustest koosnev seltskond suunduda aga tulutoovama Neeva poole, kus nad aga prints Aleksandri väelt lüüa said. Neeva lahingu võimaliku tagajärjena püüdis Norra kuningas aastal 1241 alustada rahuläbirääkimisi Rootsi kuningaga, kuid tema ettepanek lükati tagasi.
Siiski on mõned hiljutisemad uurimused selle lahingu olulisuse kahtluse alla seadnud, nähes seda vaid tavapärase kokkupõrkena piirialadel, mis aga poliitilistel põhjustel suureks puhuti ning see seletaks ka selle puudumist Rootsi ja teiste läänepoolsete alade allikatest.[9] On märkimisväärne, et venelaste ja rootslaste kaotuste täpsed arvud olid haruldaselt väikesed.
Samas on olemas ka arvukalt muid teooriaid. Mõned ajaloolased on oletanud, et Rootsi sõjavägi oli juba väga noore Birgeri juhtimise all – kaheksa aastat enne seda kui temast jarl sai.[10] On ka väidetud, et kahtlustäratavad andmed norralaste, soomlaste ja hämelaste osalemisest mõeldi välja 14. sajandil, mil Novgorodi esimene kroonika kirja pandi ning mil Norra, Soome ja Häme olid Rootsi võimu all.
Tagajärjed
Esimene Rootsi sõjaretk Novgorodi vastu pärast Neeva lahingut toimus aastal 1256 pärast folkungite langust, Norraga rahu tegemist ja Soome vallutamist. Kui Neeva lahingul oligi mingeid pikaajalisi tagajärgi, oli see Rootsi otsusekindlus vallutada kõigepealt Soome ning siis üritada kaugemale ida poole liikuda.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
