Naiste valimisõigus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Naiste valimisõigus on naiste õigus osaleda rahvaesindajate valimistel nii valijate kui ka valitavatena. Mitmed poliitilised ja majanduslikud liikumised ajaloos võtsid naistele valimisõiguse andmise oma eesmärgiks.
Ajalooliselt eeldati valdavas osas patriarhaalselt korraldatud ühiskondades, et naistel ja meestel on erinevad sotsiaalsed ülesanded ning vastavalt sellele peeti vajalikuks anda neile ka erinevad õigused ja kohustused. Naised olid tavaliselt sõltuvad oma isast või abikaasast ning seetõttu olid nende varalised ja kodanikuõigused piiratud, sealhulgas ka õigus valida ja olla valitud.[1]
Naiste valimisõigus muutus osaks rahvusvahelisest õigusest 1948. aastal, kui Ameerika Riikide Organisatsioon võttis vastu Ameerika riikide vahelise konventsiooni naistele poliitiliste õiguste andmisest ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioon inimõiguste ülddeklaratsiooni.[2][3]
„1. Igal inimesel on õigus kas vahetult või siis vabalt valitud esindajate kaudu oma maa valitsemisest osa võtta.
2. Igal inimesel on õigus võrdsele pääsule oma maa riigiteenistusse.
3. Valitsuse võimu aluseks peab olema rahva tahe; see tahe peab väljenduma perioodilistes ja võltsimata valimistes, mis tuleb läbi viia üldise ja võrdse valimisõiguse alusel salajase hääletamise teel või teistes samatähenduslikes vormides, mis tagavad hääletamise vabaduse.“– ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 21. artikkel[3]
Otseselt on naiste valimisõigus sätestatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni naiste poliitiliste õiguste konventsioonis ja konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, mis on vastu võetud vastavalt 1952. ja 1979. aastal.[4][5]