![cover image](https://wikiwandv2-19431.kxcdn.com/_next/image?url=https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/9/9f/Cernoch.jpg/640px-Cernoch.jpg&w=640&q=50)
Must Prints Edward
From Wikipedia, the free encyclopedia
Edward Plantagenet ehk Edward of Woodstock (15. juuni 1330 Woodstocki palee, Woodstock, Oxfordshire – 8. juuni 1376 Westminsteri palee, Middlesex) oli Inglismaa troonipärija, Walesi prints, Cornwalli hertsog, Akvitaania hertsog, Inglismaa kuninga Edward III ja tema abikaasa Hainault' Philippa seitsmest pojast vanim, Inglismaa kuninga Richard II isa.
![Thumb image](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/9/9f/Cernoch.jpg/320px-Cernoch.jpg)
Nooruses hüüti teda sünnikoha järgi Edward of Woodstock. Eluajal tunti teda tiitlite järgi ka Walesi printsina ja Akvitaania hertsogina.
Umbes 200 aastat pärast tema surma sai ta endale hüüdnimeks Must Prints (ka Must Vürst; see hüüdnimi esineb esmakordselt 1568. aastal Richard Graftoni teoses "Chronicle of England"), sest ta kandis väidetavalt lahingutes musta või musta hobusetekiga kaetud raudrüüd, mis on Canterbury katedraalis välja pandud; tema mahategijate pärast ka "musta hinge" tõttu, sest ta paistis sõjas silma küllaltki julma käitumisega. Näiteks tappis see keskaegse rüütellikuse musterkuju Limoges'is 3000 linnakodanikku, nende seas ka naised ja lapsed, kes tema ees põlvili armu palusid. [1]
Aastal 1348 sai temast esimene Sukapaela rüütel, ta oli Sukapaela ordu üks asutajatest.
Aastal 1333 sai Edwardist Chesteri krahv, 1337. aastal Cornwalli hertsog ja 1343. aastal Walesi prints. Ta oli esimene Walesi prints, kes ei saanud hiljem kuningaks.
Tema elu on seotud Saja-aastase sõja algusfaasiga. Võitlus ja sõjapidamine etendasid kogu tema elus suurt osa. Ta on tuntud peamiselt kui üks silmapaistvamaid Saja-aastase sõja väejuhte. Ta oli erakordne väejuht, ning võidud prantslaste üle Crécy ja Poitiers' lahingus tegid ta eluajal väga populaarseks. Esimest korda osales ta selles sõjas juba 1345. aastal ja tõusis 1360. aastatel inglastepoolse sõjategevuse peaorganisaatoriks. Kuid pärast 1370. aastat haigestus Edward raskelt ega suutnud enam Inglise vägesid juhtida. Ta suri 1376. aastal ning nii päris pärast Edward III surma 1377. aastal Inglismaa trooni printsi alaealine poeg Richard.
Richard Barter on öelnud, et ta "on tõmmanud suhteliselt vähe tähelepanu tõsistelt ajaloolastelt, kuid figureerib laialt populaarajaloos."[2]