From Wikipedia, the free encyclopedia
Mil Mi-26 on NSV Liidu ja Venemaa suurim ja võimsaim kaheturbiiniga raske[1] mitmeotstarbeline transpordikopter. NATO koodnimetus Halo. See raskekopterite seeria töötati välja vananenud Mi-6 ja Mi-12 asendamiseks.[2]
 | |
| Tüüp | Raskete veoste transportimine |
|---|---|
| Tootja | Rostvertol |
| Disainer | Mil |
| Esmalend | 14. detsembril 1977 |
| Võeti kasutusele | 1983 |
| Pikkus | 33,8 m/laius 8,2 m |
| Tiivaulatus |
Labasi: Pearootor – 8 Sabarootor – 5 |
| Tiivapindala | Rotori läbimõõt: 32 m/ Kõrgus: 8,1 m |
| Maksimaalne stardimass | 49 500 kg tavaline stardimass, 56 000 kg maksimaalne stardimass, 28 200 kg tühimass, 20 000 kg kandevõime |
| Tippkiirus | 295 km/h |
| Reisikiirus | 255 km/h |
| Lennukaugus | 800 km, ilma lisakütuseta, 1200 km koos lisakütusega |
| Variandid | Mi-26TZ tankurkopter |
Kopteri Mi-26 väljatöötamine algas 1970. aasta alguses. Arendatud õhusõiduki tühimass on pool selle maksimaalsest stardimassist. Selle tõstevõime on poolteist kuni kaks korda suurem kui vananenud seeriatel Mi-6 ja Mi-12. Esimene lend toimus 14. detsembril 1977 ja tootmine sai alguse 1980. aastal. Esimene Mi-26 võeti kasutusele 1980. aasta oktoobris. Kopteri prototüüpi demonstreeriti esmakordselt 1981. aastal Pariisi lennundusnäitusel. Pärast Mi-26 väljatöötamise lõpetamist 1983. aastal võeti see kasutusele 1985. aastal.[2]
Mi-26 konstruktsiooni eesmärk on parandada lennuohutust ja töökindlust. Seda kopterit juhivad järgmised meeskonnaliikmed: piloot, kaaspiloot, pardainsener ja navigaator. Piloodi ja teise piloodi istmed asuvad üksteise kõrval piloodikabiini juhtpaneeli esiküljel. Lennuinseneri ja navigaatori istmed on ehitatud piloodi istme tagaküljele.[2]
Mi-26 suudab täita mitmeid ülesandeid, näiteks transportida sõjavarustust, personali ja ballistilisi rakette kaugele.[1] Kopteri kandevõimeks on lisaks meeskonnale, veel 80 täisvarustuses sõdurit ja kopteri tagaosas suur allalastav luuk, max last 20 000 kg. Helikopterit kasutatakse ka sildade ja elektriliinide ehitamisel. Kopteri kere konstruktsioonis kasutatav komposiitmaterjal vähendab kopteri üldist kaalu. Kere konstruktsioonis kasutatud sulamid on 26% kergemad kui varem Mi-6 kopteris kasutatud alumiiniumisulamid. Kopteril on kabiini tagaosas ka kaubaruum.[3]
Mi-26-l on kaheksa põhirootorilaba ja viis sabarootorilaba, mis on paigaldatud kere keskosa kohal olevale kühmule. Kambri pikkus on 12 m, laius 3,3 m ja kõrgus 3,2 m ning sinna mahub kaks lahingumasinat. Kahe rööbastele riputatud elektrilise vintsi abil liigutatakse koormaid kambrisse. Samuti on kabiini paigaldatud CCTV-kaamera, mis jälgib koormuse paigutamist.[1]
Rootor on valmistatud komposiitidest ja alumiiniumisulamitest ja rootori esiserv on titaanist. Pea- ja sabarootori pead on valmistatud titaanist.[1]
Halo ehk Mi-26 jõuallikaks on kaks 10 000 hobujõuga turbomootorit ZMKB Progress D-136. Mõlemad mootoriruumid on tulekaitse eesmärgil valmistatud titaanist. Suur kandevõime ja suur reisikiirus muudavad kopteri kuluefektiivseks. Mi-26 on maailma võimsaim kopter ning kandevõimelt võrdväärne Lockheed C-130 Hercules transpordilennukiga. Kopteri kaitsmiseks ballistiliste rakettide eest on Mi-26 varustatud tõrvikusüsteemiga, infrapunase häirega, infrapunase summutiga, infrapunase peibutussüsteemiga ja värvikoodi süsteemiga, mis aitab rakette tuvastada. Infrapunaraketid kaitsevad kopterit soojusrakettide eest.[1]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
