From Wikipedia, the free encyclopedia
Menandros (vanakreeka keeles Μένανδρος, ladinapäraselt Menander; 342/341 eKr – 291/290 eKr) oli vanakreeka näitekirjanik, Ateena uue komöödia tuntuim esindaja.[1] Ta olevat kirjutanud 105[2], 108[3] või 109[4] komöödiat ja võitnud lenaiade festivalil kaheksal korral auhinna.[5] Ei ole teada, kui mitu korda ta võitis linnadionüüsiate festivalil.
Menandros oli antiikajal menukas autor, ent tema teosed läksid keskajal kaotsi ning tänapäeval on need tuntud peamiselt papüürustel säilinud katkenditena. Peaaegu tervikuna on meieni jõudnud ainult üks komöödia, "Dyskolos" ("Pahurdaja").
Menandrose vanemad Diopeithes ja Hegestrate olid heal järjel. Isa Diopeithest samastatakse harilikult Ateena väejuhiga, kellest kirjutab Demosthenes.[6] On arvatud, et Menandrose huvi komöödia vastu pärines onult Alexiselt, kes oli samuti komöödiakirjanik.[7]
Menandros oli peripateetik Theophrastose sõber ja võib-olla ka õpilane, ta sai hästi läbi Ateena diktaatori Phaleroni Demetriosega[8] ning teenis efeebina koos Epikurosega.[9] Alkiphron jutustab loo sellest, kuidas Egiptuse valitseja Ptolemaios I Soter hindas Menandrost nii väga, et kutsus ta oma õukonda, ent poeet olevat eelistanud oma elamist Pireuses ning hetääri Glykera seltskonda.[10]
Ovidiuse "Ibise" skoliasti märkuse järgi uppus Menandros vannis[11] ja ta kaasmaalased olevat talle püstitanud hauamonumendi Ateenasse viiva tee äärde, kus seda nägi ka Kreeka eri maakondi kirjeldanud Pausanias.[12]
Menandrose rivaal komöödiakirjanikuna (ja mõnede arvates ka Glykera armastajana) oli Philemon, kes olevat omal ajal olnud Menandrosest populaarsemgi.
Ei ole teada, kui kaua säilisid Menandrose teoste terviktekstid, kuid 23 neist olevat koos Michael Psellose kommentaaridega olnud käibel Konstantinoopolis 11. sajandil. Menandrost kiidab Plutarchos oma teoses "Menandrose ja Aristophanese võrdlus"[13] ning Quintilianus oma "Kõnekunstiõpetuses", kes toetas ka pärimust, mille järgi Menandros olevat olnud Charisiose nime all säilinud kõnede autor.[14]
Võrreldes vana atika komöödiaga, mille peamine esindaja on Aristophanes, on Menandrose teosed nii vormi kui sisu poolest erinevad. Vormiliselt on Menandrose komöödiates viis osa, mille vaheline aeg on täidetud koori-interluudiumitega, mille jaoks ei ole kirjutatud laule ega dialooge.[15] Tegevuskohaks on tavaliselt linna- või külatänav, sagedased motiivid on võrgutatud tüdruk, hüljatud laps, äratundmine märkide järgi, põgenemised, kaksikute segiminek, surnuks peetud kangelaste naasmine jne.[15] Vanaatika komöödiaga võrreldes ei iseloomusta Menandrose teoseid mütoloogilisus ega poliitiline päevakajalisus.[15] Need kujutavad pigem lihtsustatult keskklassi perekonnaelu, tuginedes tugevalt stereotüüpsetele karakteritele, nagu sõdur, filosoof, parasiit, hetäär.[16]
Menandros armastas oma teostes kasutada vanasõnalisi väljendeid ja sententse, nendest pandi hiljem kokku eraldi kogumik (peamiselt üherealised sententsid ehk monostihhid), mis oli käibel kooliõpetuses.[17]
Menandrose komöödiad olid eeskujuks Rooma komöödiakirjanikele, nii põhinevad tema teostel Terentiuse "Eunuchus", "Andria", "Heauton Timorumenos" ja "Adelphoe" (mõnel juhul on kombineeritud mitme komöödia materjali). Ka Plautuse "Bacchides" ja "Stichus" arvatakse põhinevat Menandrose originaalidel. Teda jäljendasid ka Caecilius Statius, Luscius Lanuvinus, Turpilius ja Atilius.
Menandrosele omistatakse ka mõnede epigrammide autorsus; "Suda"[3] omistab talle ka kirjad Ptolemaios I Soterile ning mõned proosateosed.
Suurem osa Menandrose loomingut sisaldavatest käsikirjadest hävis keskajal (arvatavasti 7.–8. sajandil), teati vaid tuhatkond tsitaati, mis ulatusid mõnest sõnast paariteistkümne reani.[15] Väidetavalt olevat Federico da Montefeltro raamatukogu Urbinos sisaldanud Menandrose kõiki teoseid, ent see koodeks läks ilmselt varsti kaduma, v-o siis, kui Cesare Borgia Urbino hõivas.[18]
19. sajandil kogusid Menandrose säilinud (s.o teiste autorite tsiteeritud) fragmendid kokku Augustus Meineke ("Fragmenta Comicorum Graecorum", IV köide, 1841) ja Theodor Kock ("Comicorum Atticorum Fragmenta", III köide, 1888). Need sisaldavad u 1650 värsirida või selle osa, millele lisandub terve hulk üksikuid sõnu, mida tsiteerivad antiikaja leksikograafid.
Olukord muutus oluliselt 20. sajandi alguses, kui leiti nn Kairo koodeks, mis avaldati 1907. aastal. See sisaldas pikemaid osi komöödiatest "Samia" ("Samoslanna"), "Perikeiromene" ("Äralõigatud palmik") ja "Epitrepontes" ("Vahekohus"), lõigu komöödiast "Heros" ("Kangelane") ning veel ühe fragmendi identifitseerimata teosest. Juba 1906. aastal oli avaldatud muumiakartonnaažist leitud 115 rida komöödiast "Sikyonioi" ("Sikyonlased").
1959. aastal avaldati Bodmeri papüüruste hulgast leitud peaaegu terviklik komöödia "Dyskolos" ("Pahurdaja"), veel katkendeid "Samoslannast" ja umbes pool "Kilbikomöödiast" ("Aspis"). 1960. aastate lõpus leiti muumiakartonnaažist veel katkendeid "Sikyonlastest", mis osutus sama käsikirja osaks, mis 1906. aastal avaldatud leid.[19]
2003. aastal leiti Vatikani raamatukogust palimpsest, mis oli 9. sajandil üle kirjutatud süüriakeelse vaimuliku tekstiga. Pärgamendi mahakustutatud tekstikiht osutus 4. sajandi Menandrose käsikirjaks. Säilinud lehtedel on osa "Pahurdajast" ning 200 rida identifitseerimata komöödiast.[20][21]
Menandrose halvemini säilinud komöödiate osas on originaalteksti tänapäevane standardväljaanne Rudolf Kasseli ja Colin Austini koostatud ja toimetatud "Poetae Comici Graeci", köide VI.2: "Menander: testimonia et fragmenta apud scriptores servata" (Berlin, New York: de Gruyter, 1998). See sisaldab lisaks Menandrose kohta käivatele testimooniumitele neid fragmente, mis on säilinud teiste antiikautorite teostes; papüürusmaterjali hõlmav köide on seni ilmumata.
Paremini säilinud komöödiate osas on käepärane W. Geoffrey Arnotti kolmeköiteline vanakreeka-inglise paralleeltekstiga väljaanne sarjas "Loeb Classical Library" (Cambridge and London: Harvard University Press, 1979 (I), 1996 (II), 2000 (III)). Sarjas "Oxford Classical Texts" on avaldatud Francis Henry Sandbachi valikväljaanne (Oxford: Clarendon Press, 1972, täiendatud ja parandatud väljaanne 1990).
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
