Malle Leis

Malle Leis (7. juuli 1940 Viljandi – 9. august 2017) oli eesti maalikunstnik.

Elukäik

Malle Leis sündis Õisu kooli haridusega meieri Vladimir Leisi ja Tartu Ülikoolis õppinud õpetaja Selma tütrena. Isa ameti tõttu rändas pere nii enne kui ka pärast sõda mööda Eestit ühest meiereist teise. Malle õppis siiski peamiselt Pärnus, ema poolt oldi põlispärnakad. Pärnu Lydia Koidula nimelises 2. Keskkoolis oli Malle jaoks tähtis hästitoimiv kunstiring, mida juhendas kunstikoolis Pallas õppinud Meeta Viks. Alates 1952. aastast elas perekond Pärnus.

Malle Leis jätkas kunstiõpinguid Tartu Kunstikoolis aastatel 1958–1961 ja ERKIs aastatel 1961–1967. Tema põhiliseks maaliõpetajaks oli Lepo Mikko.

Alates 1969. aastast oli ta Kunstnike Liidu liige, mis andis võimaluse tegutseda vabakutselise kunstnikuna.

Looming

Malle Leis hakkas näitustel esinema 1964. aastal. Kohalikel suurtel näitustel esines ta esimest korda 1967. aastal vabariiklikul noortenäitusel, mille arvustuses märgiti ära tema maali hea värvikäsitlus. Esimene isikunäitus oli 1969. aastal Tallinna Kunstisalongis Võidu väljaku ääres; esimene suurem, ligi 80 teosega isikunäitus, oli Tartu Kunstnike Majas 1973. aastal. Esimene esinemine üleliidulisel näitusel oli 1972. aastal Moskva Kunstiakadeemia noortenäitusel õlimaaliga „Milvi“.

Malle Leis kuulus rühmitusse ANK 64. 1964. aastal korraldati näitus, mis oli nende esimene ning tähtsaim eneseväljendusavaldus. Koos rühmituses osalenud Tõnis Vindi, Jüri Arraku, Marju Mutsu, Kristiina Kaasiku, Aili Vindi, Tiiu Pallo-Vaigu, Enno Ootsingu ja Tõnis Laanemaaga sai alguse ka Malle Leisi loominguline kujunemine. Kõigile neile noortele kunstnikele oli iseloomulik laiahaardeline hariduslik õpetatus ning maitsekalt erk tegelikkustaju ning seda püüti väljendada viimistletud vormisüsteemi kaudu.

1970. aastate algul ilmus Malle Leisi teostesse inimese kuju. Kunstniku lillemaalid olid publiku seas küllaltki menukad. 1970. aastal valmis esimene siiditrükitehnikas töö. Koostöös abikaasa Villu Jõgevaga loodi täiesti unikaalne, väga suurel käsitöömahul põhinev siiditrükitehnoloogia, mida kasutati pidevalt aastani 2000. Uue motiivina tulid Malle Leisi loomingusse 1972. aastal hobused. Vikerkaarte ja hobuste kõrval on armastatud motiiviks olnud ka maasikad, tuules õõtsuvad rohukõrred ning lopsakalt õitsele puhkenud lilled. Leis võttis kasutusele ka motiivi katkestamise, kus näiteks keskosal paiknev motiiv on läbi lõigatud pinnaga, ning see jätkub külgosal. Omalaadseks elemendiks Leisi kompositsioonis on suurte tühjade pindade rakendamine. Suur kaal Leisi loomingus on üksikute detailide konkreetsus. On töid, kus nimetus ja kujutatu viitab sellele, et kunstnik on hakanud üha enam armastama tagasipöördumist. Seda võib märgata ka kunstniku enda poolt teostele pandud nimedes, mis korduvad ning kus Rooma number viitab sellele, et tegu on juba kord kujutatud teema uue variandiga.

Koostöös kirjastusega Kunst ilmus 1972. aastal Malle Leisi illustratsioonidega värviraamat lastele, mis kandis pealkirja „Lilleraamat“. Samalaadse raamatuna ilmus ka 1974. aastal „Pöial-Liisi“.

Silmapaistvaid saavutusi

• Moskva kirjastus Sovetski Hudožnik andis 1979. aastal välja albumi „Malle Leis. Lilled ja Vikerkaared“ trükiarvuga 33 000.
• Kirjastus Kunst andis 1988. aastal välja Evi Pihlaku raamatu „Malle Leis. Maal, serigraafia, akvarell“ trükiarvuga 15 000.
• Eesti Telefilmis valmis 1980. aastal Peeter Urbla dokumentaalfilm „Malle Leis. Võrumaa IX“. (http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/3942/)
• Aastatel 1982–2003 oli Malle Leis Briti Botaaniliste Kunstnike Ühingu (SBA) liige, ainus Ida-Euroopast.
• 1988. aastal müüdi Malle Leisi kaks maali Sotheby'se oksjonil. Leis on ainus Eestis elanud kunstnik, kelle maale seal on müüdud.
• 1989. aastal toimus USA-s Pennsylvania osariigis Leisi 60 pildiga isikunäitus. Teadaolevalt on see suurim Eestist pärit kunstniku näitus, mis USA-s olnud. Näituse kataloog: http://www.malleleis.com/biography/
• Malle Leisil on olnud USA-s viis isikunäitust, sealhulgas ka muuseuminäitus New Yorgis Nikolai Roerichi muuseumis.
• Malle Leisi töid on ostnud 14 muuseumi.
• Malle Leisil on kokku olnud 52 isikunäitust.

Kaasaegsed Malle Leisist

• Ruth Huimerinna sõnul jääb Leis silma oma eriliselt säravate serigraafia- ja akvarellitöödega.
• Reet Varblase arvates oli Malle Leisil 1970. aastate paiku teistest erinev värvikasutus, see tähendab, et Leis kasutas oma töödes popkunstile omaseid puhtaid toone, samuti jäi silma ka maaliruumi loomisega, kus ta on täielikult lahti öelnud illusoorse ruumi loomisest, aga ka tollasele abstraktsele kunstile omasest klassikalistest kompositsioonidest.
• Mark Soosaar on öelnud Leisi teoste kohta, et tema rikkaliku koloriidiga teosed läksid unisooni üleilmse lillelaste liikumisega, kui NSV Liidu ametlik ideoloogia neid ei tunnustanud. Seeläbi olidki Malle Leisi maasikad, liblikad ning lilled muljetavaldavaks protestiks sõjalis-patriootliku kasvatuse vastu, millega püüti kogu ühiskonda läbi immutada.
• Leili Volli arvates on Leisi teosed maalitud naturalistlikult, kuid siiski ei mõju naturalistlikult. Tema sõnul on Leisi töödes detailid ja toonid omavahel harmoneerunud, see on aspekt, mida iga kunstnik saavutada ei suuda.

Tunnustus

• 1984 Jaan Jenseni raamatugraafika aastapreemia (postkaardipreemia – postkaardid "Suvi" ja "Hilissuvi")
• 2001 Valgetähe IV klassi teenetemärk^[1]
• 2002 Kristjan Raua preemia (elutöö eest)
• 2014 Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti aastapreemia (kogu loomingut kokku võtva ulatusliku näituse eest Tartu Kunstimuuseumis)

Isiklikku

Malle Leisi abikaasa Villu Jõgeva töötas patendijuristina. Malle Leisi poeg on graafiline disainer Henrik Jõgeva. Tütar Sandra Jõgeva on kunstnik, kuraator ja filmirežissöör.

Viited

1. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Kirjandus

• Evi Pihlak. Malle Leis. Maal, serigraafia, akvarell. Tallinn: Kunst, 1988.

Välislingid

• Malle Leisi looming EKM Digikogus
• Ateljeekontsert: Malle Leis ETV, 1988. (Kunstniku ateljees olid külas Evi Pihlak, Mari Saat, Raul Meel, Boris Bernštein ja Peeter Urbla. Doris Kareva luulet luges Kersti Kreismann. Musitseerisid Lembit Saarsalu ja Tiit Paulus. Režissöör Tiina Park.)
• Malle Leis tütre kaudu taas avangardis, Kroonika, 4. juuni 2001
• Ants Juske, Kunagine “lilletüdruk” Malle Leis läbi 34 aasta, Eesti Päevaleht, 17. märts 2008
• Andrei Ksenofontov, Piibud on väga maalitavad, Sirp, 5. august 2010
• Malle Leis "Back to Black" E-kunstisalong, 1. september 2011, Tartu.
• *http://www.vaal.ee/est/galerii/naitus/cv/one/article_id-1040