From Wikipedia, the free encyclopedia
Magdeburgi peapiiskopkond oli katoliiklik peapiiskopkond (969–1552) ja Saksa-Rooma riigi vürstlik peapiiskopkond (1180–1680) keskusega Magdeburgi linnas Elbe jõel.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2020) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Juuni 2020) |
Kavandatud 955. aastast ja rajatud 968. aastal, kaotas katoliiklik peapiiskopkond de facto kehtivuse alates 1557. aastast, kui viimane paavsti poolt kinnitatud vürstlik peapiiskop, luterlik Sigismund von Brandenburg sai täisealiseks ja sai piiskopiks ning Magdeburgi toomkiriku kapiitel kiitis 1567. aastal heaks luterluse, kui enamus koguduseliikmeid oli juba luterlusse pöördunud. Kõik tema järeltulijad olid ainult vürstliku peapiiskopkonna administraatorid ja samuti luterlikud, välja arvatud katoliiklik ilmik Leopold Wilhelm von Österreich (1631–1635). Kiriklikus mõttes pandi allesjäänud katoliiklased ja nende kogudused ning kloostrid endises peapiiskopkonnas 1648. aastal Kölni peapiiskopkonna järelevalve alla ja 1670. aastal Põhjamisjonite apostliku vikariaadi jurisdiktsiooni alla.
Poliitilises mõttes saavutas peapiiskopkond 1180. aastal otsealluvuse keisrile kui vürstlik peapiiskopkond. Selle territoorium koosnes ainult mõnest peapiiskopkonna haldusala osast, nagu Magdeburgi linn, enamik Magdeburger Bördest ja Jerichower Land kui lahutumatu tervik ja eksklaavid, mis hõlmasid umbes Saalkreisi, sealhulgas Halle, Oebisfelde ja lähiümbrus, samuti Jüterbog ja lähiümbrus. Vürstlik peapiiskopkond säilitas oma rikluse valitava monarhiana aastani 1680. Siis omastas Magdeburgi vürstliku peapiiskopkonna Brandenburg-Preisimaa ja pärast sekulariseerimist muutis selle Magdeburgi hertsogkonnaks, päritavaks monarhiaks personaalunioonis Brandenburgiga.
1994. aastal asutatud uus Magdeburgi diötsees on katoliku kiriku diötsees, mis paikneb Saksi-Anhalti (lõviosa), Brandenburgi ja Saksimaa (väikesed narmad kummaski) liidumaadel.
Pärast 940. ja 954. aasta sõdu, kui polaabi slaavlased olid Odra jõel, tulid madjarid sügavale Saksamaale, nii et Augsburg oli ohus. Lechi lahingus 955. aastal nad võideti ja aeti minema. Kohe 955. aastal alustas Otto Suur töid Magdeburgi peapiiskopkonna rajamiseks, et stabiliseerida idaterritooriumid ristiusustamise kaudu. Ta soovis diötseesi pealinna Halberstadtist Magdeburgi üle viia ja teha sellest peapiiskopkonna. Sellele oli aga teravalt vastu Mainzi peapiiskop, kes oli Halberstadti metropoliit. Kui paavst Johannes XII sanktsioneeris 962. aastal peapiiskopkonna loomise, näis Otto olevat oma üleviimisplaanist loobunud. Eespool nimetatud kloostritele (asutatud 937. aastal) kuulunud mõisad muudeti uue peapiiskopkonna mensaks ja mungad viidi üle Berge kloostrisse. Peapiiskoplik kirik tegi Püha Mauritiuse kaitsepühakuks ja sai Ottolt lisaks uusi annetusi ja toetusi.
Selle kirikuprovints hõlmas olemasolevad Brandenburgi ja Havelbergi diötseesid ning äsjaloodud Merseburgi, Zeitzi ja Meißeni diötseesid. Lebus lisati 1424. aastal. Uus peapiiskopkond asus Saksa-Rooma riigi ja slaavi hõimude kindlustamata piirialade lähedal ning oli mõeldud kristluse edendamiseks paljude slaavlaste ja teiste seas. Seejärel asutati 20. aprillil 967 Ravenna sinodil paavsti ja keisri juuresolekul pidulikult peapiiskopkond. Esimene peapiiskop oli Adalbert, endine Püha Maximiniuse munk Trieris, seejärel misjonipiiskop russiinide juures (Ruteenia) ja Weißenburgi abt Elsassis. Ta valiti 968. aasta sügisel, sai Roomas palliumi ja krooniti aasta lõpus pidulikult Magdeburgis.
Magdeburgi peapiiskopkonna ala oli üsna väike; see hõlmas slaavi ringkondi ja poole Põhja-Tüüringist, millest Halberstadt välja jäi. Eriti tähtsaks sai toomkiriku kool Adalberti tõhusa halduse tingimustes. Skolastik Othrichi peeti oma aja kõige enam õppinud meheks. Magdeburgis said hariduse paljud väljapaistvad mehed.
Othrich valiti peapiiskopiks pärast Adalberti surma (981). Giselher von Magdeburg omandas altkäemaksu ja pettuse teel Magdeburgi piiskopitooli valduse ning tal õnnestus ajutiselt haarata ka Merseburgi piiskopkond (aastani 1004). Märkimist väärivate järeltulijate hulgas olid innukas Gero (1012–23); Werner (1063–78), kes tapeti lahingus Heinrich IV-ga; Püha Norbert, silmapaistev 12. sajandil (1126–34), premonstratenside ordu rajaja.
Peapiiskop Wichmann (1152–92) oli tähtsam Saksa-Rooma riigi suverääni ja vürstina kui piiskopina. Wichmann oli keisri poolel Suures Saksi mässus ja teda autasustati sellega, et tunnistati peapiiskopi ja toomkiriku kapiitli valdused otse keisrile alluvaks riigiks Saksa-Rooma riigis, seega lisas Wichmann esimesena ilmaliku vürsti tiitli kiriklikule peapiiskopitiitlile. Albrecht II (1205–32) tülitses Otto II-ga (1198–1215), sest ta oli kuulutanud paavsti põlgust viimase vastu ja see sõda kahjustas peapiiskopkonda suuresti. 1208. aastal hakkas ta ehitama praegust Magdeburgi toomkirikut, mis pühitseti alles 1263. aastal ja ei ole kunagi tegelikult valmis saanud; Günther I (1277–79) pääses vaevu tõsisest sõjast markkrahv Otto IV-ga, kes oli ärritunud, kuna tema vend Erich von Brandenburg ei olnud peapiiskopiks valitud. Brandenburglastel õnnestus sundida Günther I ja Bernhard III (1279–1281) tagasi astuma ning Erich peapiiskopiks teha (1283–1295).
Kardinal Albrecht von Brandenburg (1513–45) andis nii oma ebakindla positsiooni kui ka pideva rahapuuduse tõttu võimaluse luterluse levikuks tema diötseesis, ehkki ise oli reformatsiooni vastu. Pole tõsi, et temast sai luterlane ja ta soovis säilitada oma riiki ilmaliku vürstkonnana, ja sama ebaõige on, et Kalbe parlamendis nõustus ta 1541. aastal reformatsiooni sisseviimisega, et oma võlad tasuda. Tema järglased olid innukad katoliiklased Johann Albrecht von Hohenzollern (1545–1550), kes suutis siiski väga vähe teha, ja Friedrich von Brandenburg, kes suri 1552. aastal.
Administraatorid, kes olid ilmalikud vürstid, võtsid nüüd peapiiskopi koha ja nad, nagu ka suurem osa toomkiriku kapiitlist ja peapiiskopkonna elanikest, olid tavaliselt protestandid. Nad kuulusid Hohenzollernite Brandenburgi harusse, mis võttis 1613. aastal vastu kalvinismi. Christian Wilhelm võeti 1631. aastal vangi, ja läks üle Viini katoliku kirikusse. Praha rahu ajal (1635) langes Magdeburgi peapiiskopkond August von Sachsen-Weißenfelsile. Vestfaali rahuga (1648) lubati peapiiskopkonna ootusi Brandenburg-Preisimaale pärast Augusti surma. Kui Saksi vürst 1680. aastal suri, oli peapiiskopkond Brandenburgi poolt sekulariseeritud ja muudetud Magdeburgi hertsogkonnaks.
Piirkonna ülejäänud katoliiklased olid aastatel 1670-1709 ning taas aastatel 1780-1821 Põhjamisjonite apostliku vikariaadi jurisdiktsioonis. Aastatel 1709-1780 oldi Ülem- ja Alam-Saksimaa apostliku vikariaadi jurisdiktsioonis. 1821. aastal anti piirkond katoliiklikus mõttes üle Paderborni piiskopkonnale. 1994. aastal asutati piirkonnas Magdeburgi diötsees.
1180: saavutas Saksimaa hertsogiriigi lagunemisel otse keisrile alluvuse
1480: Halberstadti piiskopkonda administreerisid Magdeburgi peapiiskopid
1566: peapiiskopkonda valitsesid luterlikud administraatorid
1680: vürstlik peapiiskopkond sekulariseeriti hertsogkonnaks
Magdeburgi peapiiskop oli Magdeburgi kirikuprovintsi metropoliit (de facto kaotatud 1648. aastal); peapiiskopid omasid ka – Mainzi peapiiskop-kuurvürsti kõrval – aunimetust Primas Germaniae. Magdeburgi abipiiskopkonnad olid:
Magdeburgi peapiiskoppide residentsid olid:
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
_-_geograph.org.uk_-_5295.jpg)
