From Wikipedia, the free encyclopedia
Otto IV hüüdnimega Otto Noolega (u. 1238 – 27. november 1308 või 1309) oli Askania dünastiast Brandenburgi markkrahv 1266. aastast kuni oma surmani.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2020) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Juuli 2020) |
Otto oli Johann I ja tema esimese naise Sophie poeg.
Pärast oma isa surma 1266. aastal valitses Otto IV üheskoos oma vanema venna Johann II ja koos noorema venna Konrad I-ga. Otto IV tõusis kolmest silmapaistvaimaks.
1269. aastal võtsid Otto IV ning tema kaasvalitsevad vennad Konrad ja Johann II vasalliks Pomereelia hertsogi Mestwin II (Arnswalde leping). Hiljem seisis Pomereelia hertsog Brandenburgi suveräniteedi vastu, põhjustades arvukalt vaenuseid, millest esimene puhkes 1278. aastal, kui Mestwin toetas sõjaliselt Bolesław Pobożnyt Brandenburgi vastu.
1277. aastal üritas Otto lasta oma nooremat venda Erichit Magdeburgi peapiiskopiks valida. Kuid kandidatuuri esitasid ka Querfurti isandad, kes olid Magdeburgi linnakrahvid. Kompromissina nimetati ametisse Günther von Schwalenberg. See tõi kaasa pikaleveninud vaidluse Otto ja Magdeburgi toomkiriku kapiitli vahel. Fohse lahingu ajal suutis Magdeburg Otto kinni püüda ja puuri panna. Otto nõunik Johann von Buch maksis vabastamise eest lunarahaks 4000 naela hõbedat. Vaidlus jätkus Güntheri järglase Bernhard III von Wölpe valitsemisajal.
Võitluse ajal Staßfurtis 1280. aastal tabas Ottot nool. Väidetavalt elas ta aasta otsa noolega, mis peast välja turritas, sellest ka hüüdnimi. Pole päris selge, kui kaua ta niimoodi ringi jalutas; üks traditsioon ütleb "mõnda aega", teine ütleb "aastaid". Selle lahendamiseks pole ühtegi kirjalikku allikat. Pärast paavst Martinus IV õnnistust 1283. aastal määrati Erich lõpuks Magdeburgi piiskopiks.
1278. aastal ühines ta oma onu, kuningas Otakar II Ungari kampaaniaga, kus nad võitlesid Rudolf I-ga. Otakar II langes Marchfeldi lahingus. Otto IV-st sai Otakari seitsmeaastase poja Václav II eestkostja. Ent ta pidas Václavit Spandaus pantvangis, samal ajal kui tema armeed Böömimaad rüüstasid. Václav vabastati 1283. aastal, kui Böömimaa maksis lunaraha ja loovutas mõne territooriumi. Hiljem säilitas Václav Otto IV-ga südamlikud suhted.
1283. aasta Rostocki maarahu abil loodi Lübecki linna juhitud liit, kuhu Brandenburgi vastu ühendati Wismari, Rostocki, Stralsundi, Greifswaldi, Szczecini, Demmini ja Anklami linnad, Pommeri hertsog Bogislaw IV, Rügeni vürst Wizlaw II ja Saksimaa hertsog Johann I. 1284. aasta Vierradeni lepinguga andsid Otto IV ja tema kaasvalitsejad tagasi Pomereelia territooriumid, mille nad olid varem vallutanud.
1290. aastal tekkis Brandenburgis sisevaidlus Otto IV ja tema nõbu ning kaasvalitseja Otto V "Pika" vahel, kes sõlmis liidu Piastidest Sileesia hertsogitega. 1294. aastal kasvas vaidlus relvastatud konfliktiks. 1295. aastal vahendas kuningas Adolf ja konflikt lahendati. Hiljem samal aastal sõlmis Otto IV liidu Braunschweig-Lüneburgi hertsogi Otto II-ga.
1292. aastal, pärast kuningas Rudolfi surma, toetas Otto valijana Nassau Adolfi valimist uueks kuningaks, Rudolfi poja Austria Albrechti kandidatuuri vastu. Selles oli Otto liidus Böömimaa kuningaga (tema endine eestkostetav ja vang Václav), kes oli tegelikult Habsburgi-vastase hoiaku ja Adolfi kandidatuuri algataja.
1292. aastal ostis Otto IV Landsbergi margi ja 1292. aastal Saksimaa pfaltskrahvkonna, territooriumi Saale-Unstrut piirkonnas. 1303. aastal ostis ta maakrahv Dietrich IV-lt Lausitzi.
1296. aastal alustas Brandenburg sõda Poola kuninga Przemysł II vastu, kes oli okupeerinud Pommeri, kuna ka Brandenburg nõudis suveräänsust Pommeri üle ja Brandenburg tahtis omada sadamat Läänemerel. See sõda oli edutu.
1298. aastal osales Otto IV kuningas Adolfi kukutamises, kuid mitte temavastases sõjalises kampaanias.
Otto IV osales ka vaenustes Rostocki isanda Nikolaus I, Rügeni vürsti Wizlaw II, Braunschweig-Grubenhageni hertsogi Heinrich I, Braunschweig-Wolfenbütteli ja Göttingeni hertsogi Albrecht II ning Brandenburgi ja Havelbergi piiskoppide vastu. Konflikt piiskoppidega kulmineerus tema suhtes väljakuulutatud interdiktiga.
Väidetavalt elas Otto IV oma elu rüütliideaalide järgi. Teda kirjeldati kui "üht oma aja kõige hiilgavamat ja uljamat vürsti". Tema elulugu vihjab ka üsna võitluslikule iseloomule. Ta oli ka minnesinger ja menestrel; seitse tema ülemsaksa keele murdes kirjutatud laulu on säilinud. Võrreldes teiste tema ajastu kompositsioonidega võib tema teoseid kirjeldada suurepärastena.
Otto IV abiellus kaks korda, kuid suri lastetuna. 1262. aastal abiellus ta Holstein-Kieli krahvi Johann I ja Saksimaa Elisabethi tütre Heilwigiga. Naine suri 1305. aastal. 1308. aastal abiellus ta Juttaga, kes oli Hennebergi krahvi Berthold VIII tütar ja Lausitzi Dietrich IV lesk. Jutta elas oma teisest abikaasast kauem ja suri 1315. aastal.
Karl Begas kavandas Berliini Siegesallee kujude rühma 7, mille keskmes oli Otto IV kuju, mille kõrval olid Johann von Kröche (hüüdnimega Droiseke) ja Johann von Buchi büstid. See kujude rühm avati 22. märtsil 1899.
| Eelnev Otto III |
Brandenburgi markkrahv 1266–1308 |
Järgnev Waldemar |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
