Läbilöögitugevus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Läbilöögitugevus on dielektriku (isoleeraine) elektrilist tugevust iseloomustav suurus, mis arvuliselt võrdub pingega , mille korral ühikulise paksusega dielektrikukihis tekib läbilöök:
kus on dielektrikukihi paksus.
Läbilöögitugevust väljendatakse enamasti kilovoltides millimeetri kohta.
Isoleermaterjalide läbilöögitugevust kasutatakse seadme lubatava pinge määramiseks.[1]
Läbilöögitugevus pole konstantne suurus, vaid sõltub peale aine eriomaduste ka keskkonnatingimustest. Isoleermaterjalide läbilöögitugevuse määramise metoodika on toodud Euroopa Liidu standardisarjas IEC 60243.