Harilik luuderohi (Hedera helix) on araalialiste sugukonda kuuluv igihaljas ja köitjuurte abil roniv põõsas.
 |
See artikkel on liigist; taimeperekonna kohta Luuderohi (perekond) |
| Harilik luuderohi | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Araalialaadsed Apiales |
| Sugukond |
Araalialised Araliaceae |
| Perekond |
Luuderohi Hedera |
| Liik |
Harilik luuderohi |
| Binaarne nimetus | |
|
Hedera helix L. | |
Nimetus
Hedera oli luuderohu nimetus Vana-Roomas. Harilik luuderohi on tuntud ka selliste rahvakeelsete nimetustega nagu aknavääne, efei, jooksvarohi, taevatäht.[1]
Levila ja kasvukoht
Harilik luuderohi on levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Krimmis, Kaukaasias, Põhja-Aafrikas, Aasias. Eestis esineb Saaremaa ja Hiiumaa lääneosas varjulistes ja niisketes segametsades.[1] Harilik luuderohi on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse (2012. aasta seisuga).
Morfoloogia
Varred roomavad või ronivad puutüvedel lisajuurte abil. Lehed on nahkjad, igihaljad, vahelduvad, sõrmroodsed, 4–10 cm pikad, munajad või 3–5-hõlmalised lihtlehed, terveservalised, pealt tumerohelised, alt kollakasrohelised. Noored lehekesed on karvased. Õiteta vartel on lehed 3–5-hõlmalised, õitega vartel aga rombjad või ovaalsed, lõhestumata.[2] Võrsed kannavad haardjuuri. Õied on kollakasrohelised, väikesed, asuvad kerajates sarikjates õisikutes. Viljad on herneterasuurused kerajad mustad marjataolised. Õitseb sügisel septembris ja oktoobris, vili valmib aprillis või mais. Eestis õitseb väga harva.[3] Viljad on mürgised, nende söömine tekitab kõhuvalu ja oksendamist.[4]
Luuderohu viljad
Luuderohu õisikud
Luuderohu lehed
Luuderohi pinnakattetaimena
Luuderohu vars
Luuderohu kultuursort 'Variegata'
Luuderohutihnik puuladvas
Kasutamine
Ravimtaimena
Arsti järelevalve all kasutatakse lehti köhaärrituse puhul ja röga tõttu ummistunud bronhide raviks, samuti kerge valuvaigistina. Rahvameditsiinis on luuderohi tuntud luuvalude leevendajana[1]. Droogina kasutatakse kuivatatud lehti. Lõhn on nõrk, taimele iseloomulik, veidi kopitanud. Maitse limajas, pisut ärritav ja mõrkjas.[4] Värsked lehed ja nende mahl võivad põhjustada allergilist vastust nahal, ärritust (allergilist kontaktdermatiiti).
Keemiline koostis
Harilik luuderohi sisaldab 2,5–6% triterpenoidsed saponiine, millest peamine on hederageniini glükosiid hederakosiid C (kuni 5%). Lisaks, sisaldab hederageniini glükosiidi α-hederiin ning oleanoolhappe glükosiide hederakosiid B-d ja β-hederiini. Teistest ainetest on luuderohu lehtede koostises on flavonoidid, alkaloidid, polüatsetüleenid (falkarinoon, falkarinool), steroidid, orgaanilised happed, eeterlik õli, polüsahhariidid. Seemnetes aga on rasvõli.[5]
Toime
Hederakosiid C on röga lahtistav ja väljutav. Läkaköha, spastilise bronhiidi ja hingamisteede kroonilise katarri korral avaldab spasmolüütilist mõju. Hederasaponiini C kasutatakse viiruste, seente, bakterite, soolenugiliste ja amööbide vastu. Polüatsetüüleenid falkarinoon ja falkarinool mõjuvad seenevastaselt, peale selle neil on ka bakterivastane, valu vaigistav ja nõrgalt rahustav toime.[4]
Ilutaimena
Luuderohtu kasvatatakse ka dekoratiivtaimena aedades (ronitaimena müüridel ja majaseintel), kasvuhoonetes, eluruumides. Iluaedades on teda kasvatatud juba antiikajal. Luuderohi on Antiik-Kreekas seotud religioossete tavadega, sest see on pühendatud veinijumal Dionysosele. Lõunamaiste vanade kõrtside ustel võib sageli näha sisseraiutud luuderohu kujutist.[6]
Viited
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
