Ameerika Ühendriikide romaanikirjanik From Wikipedia, the free encyclopedia
Louisa May Alcott (29. november 1832 – 6. märts 1888) oli ameerika romaanikirjanik, novellist ja luuletaja, kes on tuntud eeskätt oma romaaniga "Väikesed naised" ("Little Women"), mille ta kirjutas 1868. aastal. Romaan põhineb osaliselt tema lapsepõlvekogemustel. Romaanil ilmusid järjed "Good Wives" ("Head naised"; 1869), "Väikesed mehed" ("Little Men"; 1871) ja "Jo's Boys" ("Jo poisid"; 1886).
![Thumb](#/media/Fail:Louisa_May_Alcott's_"Orchard_House,"_Lexington_Road,_Concord,_Mass._-_DPLA_-_b410987702551403d85d2f73250000a1.jpg)
Ta kasvas üles Uus-Inglismaal ja puutus kokku paljude tolle aja tuntud intellektuaalidega, näiteks Margaret Fulleri, Ralph Waldo Emersoni, Nathaniel Hawthorne'i ja Henry David Thoreau´ga.
Alcotti perekonnal olid rahalised raskused ja kuigi ta püüdis juba noores eas pere toetada, otsis ta samas võimalust kirjalikuks eneseteostuseks. Ta hakkas oma kirjutistega tunnustust pälvima 1860. aastatel. Karjääri alguses kasutas ta mõnikord selliseid varjunimesid nagu A. M. Barnard, mille all ta kirjutas täiskasvanute šokeerivaid raamatuid ja sensatsiooniromaane.
1868. aastal avaldatud "Little Women" tegevus toimub Massachusettsi osariigis Alcotti perekodus Orchard House of Concordis ja põhineb osaliselt Alcotti lapsepõlvekogemustel oma kolme õe Abigail May Alcott Nierikeri, Elizabeth Sewall Alcotti ja Anna Alcott Prattiga. Romaan võeti pärast ilmumist hästi vastu ja on tänapäevalgi populaarne nii laste kui täiskasvanute seas. Seda on korduvalt filmi ja televisiooni jaoks kohandatud.
Alcott oli abolitsionist ja feminist ning jäi kogu oma elu vallaliseks. Ta veetis ka oma elu aktiivselt reformiliikumistes, näiteks karskus ja naiste valimisõigus.[1] Ta suri Bostonis 6. märtsil 1888 insulti, kaks päeva pärast isa surma.
Louisa May Alcott sündis 29. novembril 1832. aastal Germantownis, mis on praegu Pennsylvania osariigi linna Philadelphia osa. Tema vanemad olid transtsendentalistid, õpetaja Amos Bronson Alcott ning sotsiaaltöötaja Abigail "Abba" May. Ta oli teine neljast tütrest: vanim Anna, Elizabeth ja May järgnesid. Lapsena oli ta energiline tüdruk, kes eelistas poistemänge.[2][3]
Perekond kolis 1834. aastal Bostonisse, kus Alcotti isa asutas eksperimentaalse kooli ja kohtus teiste transtsendentalistidega, nagu Ralph Waldo Emerson ja Henry David Thoreau. Bronson osales laste kasvatamises, kuid sageli ei suutnud ta sissetulekut teenida, tekitades peres konflikte. Alcotti isa õpetas pidevalt moraali ja täiustamist, samas kui Abba rõhutas kujutlusvõimet ja toetas Alcotti kirjutamist. Aastal 1840, pärast mitmeid tagasilööke Temple Schooliga, kolis Alcotti perekond Massachusettsi osariigis Concordis asuvasse suvilasse, mille rentis Emerson. Louisa kirjeldas Hosmer Cottage'is veedetud kolme aastat kui "oma elu õnnelikumaid".[4][5][6][7]
Olles 30 aasta jooksul üle kahekümne korra kolinud, naasid Alcottid 1857. aastal uuesti Concordi ja kolisid 1858. aasta kevadel kuni 1877. aastani Orchard House'i, kahekorruselisesse mõisahoonesse, mille tagaküljele liideti üürnikumaja. Louisa May Alcotti õpetas peamiselt tema isa, kes kehtestas range ajakava. Teda juhendasid ka loodusteadlane Henry David Thoreau ja Sophia Foord, kes elas mõnda aega nende perega. Ta kasvas üles ka selliste kirjanike ja õpetajatega nagu Ralph Waldo Emerson, Nathaniel Hawthorne, Margaret Fuller ja Julia Ward Howe, kes kõik olid peretuttavad.[8][9][10][11] Alcott tundis erilist kiindumust Thoreau ja Emersoni vastu, noore tüdrukuna olid nad mõlemad tema jaoks "romantiliste fantaasiate allikad". Vaesuse tõttu pidi Alcott juba varakult töötama õpetaja, õmbleja, guvernandi, koduabilise ja kirjanikuna. Tema õed toetasid perekonda ka õmblejatena, ema tegi aga sotsiaaltööd Iiri sisserännanute seas. Ainult noorim, Abigail, sai käia riigikoolis. Pere surve tõttu sai kirjutamisest Alcotti loominguline ja emotsionaalne väljund. Tema esimene raamat oli "Flower Fables" (1849): valik lugusid, mida ta algselt rääkis Ellen Emersonile, Ralph Waldo Emersoni tütrele.[12]
Kui Alcott oli noor, töötas tema perekond "maa-aluse raudtee" "jaamaülematena", majutades põgenenud orje. Alcott tundis tuntud abolitsionisti Frederick Douglassi hiljem täiskasvanuna.[13] Alcott luges ja imetles Seneca Fallsi naiste õiguste konventsiooni avaldatud deklaratsiooni, mis propageeris naiste valimisõigust ja temast sai esimene naine, kes registreerus Concordis, Massachusettsi osariigis koolinõukogu valimistel.[14] 1850. aastad olid Alcottide jaoks rasked ajad ja 1854. aastal leidis Louisa lohutust Bostoni teatris, kus kirjutas näidendi "The Rival Prima Donnas", mille ta hiljem põletas näitlejannadevahelise rollijagamise tüli tõttu.[15]
Olles 1857. aastal töötu ja meelt heitmas, kaalus ta enesetappu. Selle aasta jooksul luges ta Elizabeth Gaskelli "Charlotte Brontë elu" ja leidis palju sarnasusi Charlotte Brontë ja enda elu vahel. 1858. aastal suri tema noorem õde Elizabeth ja vanem õde Anna abiellus. Alcott pidas neid sündmusi õdede lahkukasvamise katalüsaatoriteks.[16][17][18]
1860. aastal hakkas Alcott kirjutama väljaandele Atlantic Monthly. Kui Ameerika Ühendriikide kodusõda puhkes, töötas ta aastatel 1862–1863 kuus nädalat õena Union Hospitalis Washingtonis Georgetowni piirkonnas.[19] Ta kavatses kolm kuud õena teenida, kuid haigestus kõhutüüfusesse ja jäi poole teenistuse ajal väga haigeks, kuigi lõpuks paranes. Tema kirjad koju – muudetud ja avaldatud Bostoni orjusevastases ajakirjas Commonwealth ning kogutud pealkirja alla "Hospital Sketches" (1863, uuesti avaldatud täiendustega 1869) – tõid talle esimese tunnustuse tema teravmeelsete tähelepanekute ja huumori eest.[20] See oli tema esimene raamat ja see oli inspireeritud tema sõjaväekogemusest.[21] Ta kirjutas haiglate halvast juhtimisest, mõne kohatud kirurgi ükskõiksusest ja kalkusest.[22] Tema peategelane Tribulation Periwinkle näitab üleminekut süütusest küpsuseni ning on "tõsine ja kõnekas tunnistaja".
Varsti pärast seda kirjutas ta romaani "Moods" ("Meeleolud""; 1864), mis põhines tema enda kogemusel ja seisukohal "naise õigusest iseolemisele".[23] Aastatel 1863–1872 kirjutas Alcott anonüümselt vähemalt kolmkümmend kolm gooti põnevusjuttu sellistele populaarsetele ajakirjadele ja lehtedele nagu The Flag of Our Union; need taasavastati 1975. aastal.[24]
1860. aastate keskel kirjutas ta nime all A. M. Barnard kirglikke, tuliseid romaane ja sensatsioonilugusid, mis sarnanesid inglise autorite Wilkie Collinsi ja Mary Elizabeth Braddoni omadega. Teised varjunimed, mida ta kasutas, on tädi Weedy, Flora Fairfield, Oranthy Bluggage ja Minerva Moody. Nende sensatsioonilugude hulka kuuluvad "A Long Fatal Love Chase" ("Pikk saatuslik armastuse tagaajamine") ja "Pauline's Passion and Punishment" ("Pauline'i kirg ja karistus"). Nende raamatute peategelased, nagu ka Collinsi ja Braddoni omad (kes kaasasid oma kirjutistesse ka feministlikke tegelasi), on tugevad, targad ja sihikindlad.[25]
Ta kirjutas lugusid ka lastele ega naasnud oma lastejuttude populaarseks muutumise järel täiskasvanutele kirjutamise juurde. Alcott kirjutas ka romaani "A Modern Mephistopheles" (1877), mis avaldati anonüümselt ja tema eluajal arvati olevat Julian Hawthorne'i teos. Ta kirjutas ka poolautobiograafilise romaani "Work" (1873).[26]
Catherine Ross Nickerson omistab Alcottile Ameerika kirjanduse ühe esimese detektiiviteose loomise, millele eelnesid vaid Edgar Allan Poe "Mõrvad Rue Morgue'is" ja teised tema Auguste Dupini lood. Alcott avaldas loo anonüümselt ja see puudutab Šoti aristokraati, kes püüab tõestada, et salapärane naine on tapnud tema kihlatu ja nõbu. Juhtumit uuriv detektiiv Antoine Dupres on Poe Dupini paroodia, kes tegeleb vähem kuriteo lahendamisega, kui lahenduse leidmisega dramaatilisel viisil.[27]
Alcott saavutas edasise edu esimese osaga "Väikesed naised ehk Meg, Jo, Beth ja Amy" ("Little Women: or Meg, Jo, Beth and Amy"; 1868), mis on poolautobiograafiline kirjeldus tema lapsepõlvest koos õdedega Concordis, Massachusettsis, mille avaldas Roberts Brothers. Kui Alcott pärast Euroopa-reise Bostonisse naasis, sai temast lasteajakirja Merry's Museum toimetaja. Seal kohtus ta Thomas Nilesiga, kes julgustas romaani I osa kirjutama, paludes tal kirjutada spetsiaalselt tüdrukutele mõeldud raamat.[28]
Teine osa, tuntud ka kui "Good Wives" ("Head naised"; 1869), kujutas õdesid täiskasvanueas ja abielus. "Väikesed mehed" (1871) kirjeldas Jo elu Plumfieldi koolis, mille ta asutas koos oma abikaasa professor Bhaeriga pärast Väikeste naiste teist osa. Lõpuks valmis "Jo's Boys" (1886). "Väikestes naistes" oli Alcotti peategelase Jo aluseks tema ise. Jo abiellub aga loo lõpus, samas kui Alcott jäi kogu oma elu vallaliseks.
Ta selgitas oma vallaliseks jäämist intervjuus Louise Chandler Moultonile, öeldes: "Ma olen enam kui pooleldi veendunud, et olen mehe hing, kelle mingi loodusefriik on naise kehasse pannud... sest ma olen armunud nii paljudesse ilusatesse tüdrukutesse ja mitte kordagi mitte ühtegi mehesse.”[29][30]
"Väikesed naised" võeti hästi vastu ning kriitikud ja publik leidsid, et see on värske ja loomulik igapäevaelu esitus, mis sobib paljudele vanuserühmadele. Ajakirja Eclectic arvustaja nimetas seda "parimaks raamatuks, mis jõuab igas vanuses noorte südametesse". Väikeste naiste edu tõttu vältis Alcott avalikkuse tähelepanu ja maskeerus mõnikord teenijannaks, kui fännid tema majja tulid. Alcott kuulus koos Elizabeth Stoddardi, Rebecca Harding Davise, Anne Moncure Crane'i ja teistega Kullatud ajastu naisautorite rühma, kes käsitlesid naiste probleeme kaasaegsel ja avameelsel viisil. Nagu üks tolle aja ajalehe kolumnist kommenteeris, kuulusid nende tööd "aja märkide" hulka.[31][32]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
