Loomus

Loomuse all mõistetakse filosoofias millegi iseseisvat, mõistusse haaramisele eelnevat ("looduslikku") olemasolu, mida eeldatakse enne selle filosoofilist tematiseerimist. Sellisena on millegi loomus mõisteliselt lähedane millegi olemusele, kuid on viimasest ebamäärasemalt definitsiooniga tabatav.

See artikkel räägib filosoofilisest loomusemõistest; loomuse kohta teoloogias vaata artiklit loomus (teoloogia); sõna kasutuse kohta üldkeeles vaata vikisõnaraamatu artiklit. Loomakaitseorganisatsiooni kohta vaata artiklit MTÜ Loomus

---

Sõna "loomus" kasutatakse filosoofias tõlkevastena vanakreeka sõnale physis ja ladina sõnale natura.

Loomuse mõiste

Loomuse mõistel on mitmeid tähenduse varjundeid ja loomus võib olla seotud eri valdkondadega:

• Asja(de) loomus või eripära ja selle kindlakstegemine, kusjuures asja ennast võib nimetada loomuseks (ontoloogia, epistemoloogia, keelefilosoofia).
• Inimese loomus või inimloomus ning selle määratlemine (ühiskonnafilosoofia, eetika).
• Inimese või asja(de) loomus seoses loomise aktiga, mille käigus lõi Jumal inimese oma näo järgi, s.t enda sarnase (moraal, teoloogia).
• Loomuliku/tehisliku asja või loomuliku ja sunnitud oleku/olukorra vastandus (ontoloogia, ühiskonnafilosoofia, esteetika).

Loomus filosoofia ajaloos

Esiteks on loomus filosoofia traditsioonis seotud physisega. Physis tähendab vanakreeka keeles nii loodust laiemas mõttes kui ka üksikute asjade või nähtuste loomupära/iseloomu, mis neid muudest eristab. Physis on sõnatüve poolest seotud kasvamise/puhkemisega, mistõttu vastandub loomusele see tehislik, mis on inimese enda poolt tehtud, mille põhjus on väljaspool asja ennast, st ei ole loomulikult kujunenud ehk kasvanud. Näiteks sofist Antiphon väidab, et "seaduste keelud on kokkuleppelised ega ole kasvanud, loomusest (physis) tulenevad on aga kasvamise mitte kokkuleppe tulemus" (fragment 17 B col I).

Herakleitos kinnitab, et "loomus armastab varjuda" (fragment 123), mis viitab sellele, et loomus pole kergesti määratlusse haaratav ja on loomu poolest käest libisev. Samas võtmes võib lugeda Platoni "Phaidrosest", kus on juttu retoorika kui õpetatava kunsti alustest:

"Kas ei tule mistahes asja loomuse üle järele mõtelda nii? Esiteks: kas see, mille suhtes me soovime saada meistriks ja suuteliseks selleks tegema ka teist, on lihtne või paljuvormiline. Seejärel: kui on lihtne, uurida tema loomupärast väge, millega ta võib mõjutada mõnd teist või alluda tolle mõjule. Kui tal aga on palju vorme, need loendada ja nii nagu iga ühese puhul, vaadata iga üksiku vormi puhul, kuidas see loomu poolest midagi teeb või kuidas ja mille mõjule allub. /---/ Pigem on selge, et kui keegi õpetab kellelegi kõnesid oskuslikult, näitab ta tollele täpselt selle loomuse olemust, millele kõne saab olema suunatud. /---/ Sest seda me nimetamegi "loomuse näitamiseks"." (270c-271a)

"Loomust näidatakse" läbi olemuse (ousia). Olemus on see, mis miski on ja piiritleb ta sellena, mis ta on. Seega võib arvata, et olemus on teoreetilisem ja määratlusega hõlmatavam kui loomus, mis on pigem filosoofiliste määratluste suunajaks kui nende määratluste kandjaks mõtlemises.

Vaata ka

• Loodus
• Ousia
• Olemus