Linnakodanik (ka pürjel, bürger, saksa keeles Stadtbürger) oli feodalismiajal linnakogukonna liige, kes oli täieõiguslik ja isiklikult vaba[1].
Linnakodanikke hõlmav seisus (linnakodanikuseisus) tekkis Lääne-Euroopas 10.–12. sajandil[1].
Linnakodanikuseisuse juures eristati mitut alarühma, nt rae liikmed, kaupmehed ja käsitöölised[1]. Linnakodaniku õigused ja kohustused sõltusid tema elukutsest ja varanduslikust seisust[2].
Linnakodanikuks saadi kas linnakodaniku perre sündides või rae otsuse põhjal. Rae otsusele järgnes kodanikuvande andmine ja värske kodaniku kandmine kodanikuraamatusse.[2]
Linnakodanikel tekkis feodaalidega vastuolusid peamiselt põgenenud talupoegade pärast. Linnakodanikud toetasid põhimõtet "Linnaõhk teeb vabaks", sest tahtsid odavat tööjõudu, ega andnud põgenikke meelsasti välja.[2]
Linnakodanikuseisus kadus 18.-19. sajandil, kui kaotati seisuslik ühiskonnakorraldus. Kapitalismi süvenedes muutusid linnakodanikud kodanlasteks või proletaarlasteks[1]. Lõplikult kaotati linnakodanikuseisus linnareformiga, mis toimus Venemaa sisekubermangudes 1870 ja Balti kubermangudes 1877[2].
Eesti linnades oli enamik linnakodanikke baltisakslased[1].
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
