From Wikipedia, the free encyclopedia
Leo XII (Annibale Francesco Clemente Melchiore Girolamo Nicola Sermattei della Genga, lühendatud kujul Annibale della Genga; 22. august 1760 – 10. veebruar 1829) oli paavst 1823–1829. Ta oli 252. paavst.
| Leo XII | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Annibale Francesco Clemente Melchiore Girolamo Nicola Sermattei della Genga |
| Valitsemisaja algus | 28. september 1823 |
| Valitsemisaja lõpp | 10. veebruar 1829 |
| Eelkäija | Pius VII |
| Järeltulija | Pius VIII |
| Sünnikuupäev | 22. august 1760 |
| Sünnikoht | Genga |
| Surmakuupäev | 10. veebruar 1829 |
| Surmakoht | Rooma |
Annibale della Genga sündis Spoleto lähedal Genga lossis krahvi Flavio della Genga ja Maria Luisa Periberti di Fabriano kümnelapselises peres kuuenda lapsena. Ta asus 13-aastaselt õppima Osimos Campana kolleegiumis ja õppis seejärel 1773–1778 Roomas Piceno kolleegiumis. 1783 lõpetas ta Roomas Accademia dei Nobili Ecclesiastici, kus ta tegutses hiljem külalisprofessorina. 1782 pühitseti Genga alamdiakoniks ja 1783 diakoniks. Pärast ordineerimist 4. juunil (või 14. juunil) 1783 asus ta paavst Pius VI teenistusse, kes oli varem külastanud akadeemiat ja kellele avaldas Genga talent muljet. 1790 pidas Genga Saksa-Rooma keisri Joseph II surma puhul Sixtuse kabelis jutluse. 1806 sai ta ülesandeks pidada läbirääkimisi konkordaatide sõlmimiseks Baieri, Badeni ja Württembergiga. 1808–1814 tõmbus ta Napoleon I poliitika tõttu Monticelli kloostrisse. 1814 saadeti Genga Prantsusmaale, kus ta pidi taotlema paavstile kuulunud alade tagastamist, kuid ta ei saavutanud edu. Selle ülesande läbikukkumisega kaasnes kardinal-riigisekretär Ercole Consalvi kriitika, mistõttu Genga lahkus mõneks ajaks diplomaatilisest teenistusest ja viibis taas Monticelli kloostris, kus ta pühendus kogudusetööle ja õpetas talupoegade laulukoorile oreli saatel laulmist.
Leo XII pidas kassi Micettot ja koera, kelle leedi Shrewsbury võttis pärast paavsti surma oma hoole alla.
Leo XII valiti paavstiks 28. septembri hommikul 1823 Roomas Quirinali palees ja krooniti 5. oktoobril kardinal Fabrizio Ruffo poolt. Ta võttis nime Leo XI järgi, kes andis tema suguvõsale aadlitiili.
2.–28. septembrini 1823 toimunud konklaavil osales 49 kardinali. Sellel konklaavil olid suurimateks soosikuteks Zelanti fraktsiooni esindaja kardinal Antonio Gabriele Severoli ja mõõdukam kardinal Francesco Saverio Castiglioni. Kardinal Giuseppe Albani esitas Severoli vastu 21. septembril Austria keisri Franz I nimel veto. Leo XII valiti paavstiks Zelanti toetusel 34 häälega, kuid ta ei tunnustanud esialgu kardinalide otsust, põhjendades seda oma viletsa tervisega.
4. juunil 1824 mainis Leo XII Prantsusmaa kuningale Louis XVIII-le saadetud kirjas 1817 sõlmitud konkordaadi läbikukkumist ja tegi talle etteheiteid mitmete revolutsiooni ajal kehtestatud seaduste jõussejätmise pärast.
Leo XII teatas 21. mail 1827, et seoses riikide iseseisvumisega Ladina-Ameerikas hakkab ta nüüdsest ise määrama Hispaania kuninga asemel sealseid piiskoppe. Selle otsusega pälvis paavst Hispaania kuninga hukkamõistu.
Leo XII sõlmis 1827 konkordaadi Ülem-Reini aladega. Ta saavutas 11. aprillil 1827 kokkuleppe Freiburgi peapiiskopi ja kapiitliga seoses Ignaz Heinrich von Wessenbergi määramise pärast puhkenud tüliga.
Leo XII saatis 1825 Sardiinia kuningannale kuldroosi.
Leo XII kohustas Napolit taastama vasallivande andmist paavstile, kuid sellel otsusel oli ainult sümboolne tähendus.
Leo XII soovis saavutada katoliiklastele suuremaid õigusi ja vabadusi Suurbritannias.
Püha Tool sõlmis 26. augustil 1824 Hannoveriga konkordaadi.
Püha Tool sõlmis 1827 Madalmaade kuningriigiga konkordaadi.
7. mail 1828 avaldatud bullas "Inter praecipua" reguleeris Leo XII Baseli piiskopkonna piire ja 13. juulil 1828 andis ta Solothurni kirikule katedraali õigused.
Leo XII otsustas 1824 taastada katoliku patriarhaadi Aleksandrias.
Leo XII oli esimene paavst uusajal, kes elas pidevalt Vatikanis. Ta määras Ravenna legaadiks kardinal Agostino Rivarola, kes kasutas olukorra kontrolli alla hoidmiseks politsei jõudu ja spioonide abi. Leo XII asus tegutsema teeröövlite tegevuse vastu. Tema teostatud rahareformiga võeti Kirikuriigis rahaühikuna käibele leonina. Leo XII taastas Forlimpopoli linnale linnaõigused. Reguleerimaks roomlaste seas levivat purjutamist käskis ta kõrtside ette ehitada sissepääsu raskendamiseks vastavad takistused.
| Kuuria | ||||||||
|
Valitsemisaja alguses kõrvaldas Leo XII endise kardinal-riigisekretäri Enrico Consalvi kuuria ametist, kuid paavst määras ta mõne aja pärast usupropaganda kongregatsiooni prefektiks. Leo XII edutas kuuria ametikohtadele pigem vanade aadlisuguvõsade liikmeid, kui lihtrahva seast pärit vaimulikke. Ta reorganiseeris Rooma inkvisitsiooni ja rajas 1824 kongregatsiooni, mille ülesandeks oli kontrollida Kirikuriigis antava kooliõpetuse vastavust õigusaktidele.
Leo XII tunnustas 1827 avaldatud dekreediga "Inter gravissimas" benediktlaste kongregatsiooni rajamist Brasiilias.
Leo XII andis 1827 Vincenzo Caraffa rajatud Bona Morsi vennaskonna ülemusele loa rajada kongregatsioone jesuiitidele kuuluvates kirikutes.
Leo XII andis 1826 Rooma lähedal asuva San Vincenzo e Anastasio kloostri tsistertslaste alluvusest frantsiskaani observantide alluvusse.
Leo XII tunnustas 1826 Madeleine-Sophie Barat rajatud Jeesuse Pühima Südame Seltsi (Religieuses du Sacré Cœur de Jésus or Religiosa Sanctissimi Cordis Jesu, R.S.C.J.).
Leo XII soosis jesuiitide tegevust ja volitas neid ellu viima katoliiklikku hariduspoliitikat, andes enamiku katoliiklike kõrgkoolide juhtimise üle jesuiitidele. Leo XII kohustas 1826 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Plura ultra" jesuiite mitte tegelema bigaamilises suhtes olevate isikutega. Paavst reguleeris 1. jaanuaril 1829 jesuiitide volitused tegutsemiseks Inglismaal.
Leo XII tunnustas 17. septembril 1824 Ippolito Galantini rajatud Kristliku doktriini kongregatsiooni.
Leo XII taastas Vincent de Pauli rajatud laatsaristide kongregatsiooni (C.M.) tegevuse.
Leo XII tunnustas 30. jaanuaril 1829 avaldatud bullas "Quamquam plura" Johann Friedrich Reze rajatud Leopoldiini Seltsi.
Leo XII tunnustas 1825 Louis-Marie Grignion de Montforti rajatud kongregatsiooni (Les Filles de la Sagesse).
Leo XII tunnustas 21. märtsil 1826 Charles de Mazenod rajatud Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise oblatiste (Congregatio Missionariorum Oblatorum B.M.V. Immaculatae, O.M.I.).
Leo XII tunnustas 7. veebruaril 1824 Püha Vaimu kongregatsiooni (Congregatio Sancti Spiritus sub tutela Immaculati Cordis Beatissimae Virginis Mariae, C.S.Sp).
Leo XII tunnustas 1825 Pierre Coudrini rajatud Picpusi kongregatsiooni (S.S.C.C.) ja saatis selle kongregatsiooni misjonärid Hawaiile.
Xaveriaani vendade kongregatsiooni (X.B.S.S.) rajaja Theodore James Ryken oli 1826 Roomas palverännakul ja kohtus paavstiga, kes andis talle selle kohtumise mälestuseks medali.
Leo XII rõhutas apostellike väärtuste järgimist kloostrites, vaimulike haridustaseme tõstmist ning sügavama religioossuse äratamist kristlastes.
1825. aastat tähistati juubeliaastana.
Leo XII kuulutas 27. septembril 1828 Petrus Damianuse Kiriku doktoriks.
Leo XII oli mõjutatud Félicité Robert de Lamennais' ja Gioacchino Ventura di Raulica teoloogiast.
Ta tunnustas usupropaganda kongregatsiooni otsust, mille järgi peab Kaldeas olema vaid üks patriarh, mitte rohkem, nagu neid seni oli olnud.
Ta mõistis 18. märtsil 1825 hukka vabamüürluse ja salaühingud.
Ta taunis 5. mail 1824 avaldatud entsüklikas "Ubi primum" protestantlikke piibliseltse. 18. detsembril 1825 andis ta eraaudientsi Kaspar Benedict Hagleitneri rajatud Manharteri liikumise esindajatele, kes hiljem teatasid, et Leo XII pole õiguspärane paavst.
Leo XII tunnustas 27. septembril 1828 Petrus Damianuse austamist pühakuna. Ta kuulutas Margareta María Alacoque austusväärseks (venerabilis).
Leo XII kuulutas õndsaks 20 isikut.
Leo XII kohustas 1825 Kirikuriigis elavaid juute asuma getodesse ja laiendas Rooma geto territooriumi.
Leo XII pühitses 25 kardinali 8 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Gregorius XVI. Lisaks itaallastele said kardinalideks 3 hispaanlast, 3 prantslast, 1 austerlane, 1 portugallane ja 1 ungarlane. Catholic Encyclopedia andmetel soovis Leo XII 1824 pühitseda kardinaliks ka teoloog Félicité Robert de Lamennais'.
Leo XII jätkas Prantsusmaa okupatsiooni tagajärjel Kirikuriigis tegevuse katkestanud kõrgkoolides õppetöö taastamist, sealhulgas taasavati 18. veebruaril 1826 Iiri kolleegium. Ta rajas ülikoolide juurde uusi õppetoole, kuid seadis 28. augustil 1824 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Quod divina" õppetöö range järelevalve alla ja sätestas 1825, et kõik teaduslikud ühendused Roomas peavad olema tunnustatud vastava kongregatsiooni poolt.
Leo XII muutis 27. augustil 1824 Perugia kolleegiumi (Collegio Pio) ülikooliks.
Ta taunis teatrites etendavate näidendite kasutamist poliitiliseks agitatsiooniks.
Ta alustas tulekahjus kannatada saanud Rooma San Paolo fuori le Mura basiilika rekonstrueerimist.
Ta käskis keelatud raamatute registrist eemaldada Galileo Galilei tööd.
Leo XII oli teoloogi Giacinto Placido Zurla ja Jean-François Champollioni patroon.
Leo XII oli aastaid viletsa tervisega ja detsembris 1823 oleks ta peaaegu surnud, kuid oli piiskop Vincenzo Strambi palvetamise mõjul jäänud ellu. Leo XII haigestus 5. veebruaril 1829 pärast kardinal Tommaso Bernettile antud eraaudientsi ja tema ihuarst otsustas opereerida tema urotrakti (vie orinarie). Operatsiooni järel paavsti seisund halvenes, ta suri 10. veebruari hommikul arvatavasti kusepõie põletikku ja maeti 15. veebruaril Rooma Peetri kirikusse. 5. detsembril 1830 maeti tema säilmed ümber.
| Eelnev Pius VII |
Rooma paavst 1823–1829 |
Järgnev Pius VIII |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
