Lennuk
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Lennuk (varem ka aeroplaan) on inimest kandev õhust raskem õhusõiduk, mis püsib õhus jäigalt kinnitatud kandepinna ehk tiiva tekitatud aerodünaamilise tõstejõu toimel ning millel on tõmmet tekitav jõuseade.[1]
 |
See artikkel räägib lennuvahendist; sõna teiste tähenduste kohta vaata artiklit "Lennuk (täpsustus)". |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Semiootik Valdur Mikita arvates võis sõna "lennuk" tuletaja olla Tarvastu kihelkonnast pärit maamõõtja ja rahvaluulekoguja Johan Lagos, kelle saadetud Kalevipoja-aineliste materjalide abil koostas Kreutzwald "Kalevipoja" X ja XVI peatüki. Lagos nimetas Lennukiks rahvaluules esinevat Kalevipoja laeva.[2] Ilmselt sellest ajendatult sai ka jaanuaris 1919 Vabadussõja-aegne Eesti sõjalaev nimeks Lennuk.
Esimest korda on sõna "lennuk" lennuaparaadi mõistes Vabadussõja-aegsetes ajalehtedes kasutatud märtsis 1919 (Päewaleht nr 61, 15. märts 1919)[3]. Kuna Esimeses maailmasõjas tegi arenev lennundus kiiret võidukäiku, siis polnud Vabadussõja ajal eesti keeles kuigi raske tuletada tolleaegsete sõnade "aeroplaan", "lennumasin", "lennuaparaat", "õhuomnibus", "lendajate aerobus" jne asemele uuemat sõna "lennuk". Näiteks sõna "lendur" oli kasutusel juba aastatel 1914–1915. Samalaadselt on tuletatud tegusõnadest ka nimisõnad: sõitma > sõiduk, niitma > niiduk ja lendama > lennuk.
Esimese lennuvõimelise jõuallikaga lennuki ehitasid vennad Wrightid 1903. aastal.[4] 1901. aastal sooritatud lendudel olid vennad õppinud lauglennukeid kõigi kolme telje ümber oma tahtmist mööda pöörama. Ometi uskusid nad, et lõpliku edu saavutamiseks kulub neil palju aastaid. Olukord oli küllaltki problemaatiline, paljud asjad selgusetud. Seepärast pani Wilbur ühel päeval Orville'ile ette vedada kihla, et inimkond ei suuda ka veel tuhande aasta pärast lennata. – Seda vaid kaks aastat enne lõplikku edu! Oma esimest õnnestunud lendu meenutas Orville Fright hiljem järgmiselt: "Esimene lend kestis ainult 12 sekundit, mis on lindudega võrreldes väga tagasihoidlik, kuid ometi oli see maailma ajaloos esimene lend, mille puhul masin koos inimesega omaenda jõul vabalt õhku tõusis."[5]
Esimese lennu eest üle La Manche'i 1909. aastal oli inglise ajaleht Daily Mail välja pannud 1000 naelsterlingi suuruse auhinna. Selle auhinna võitis 31-minutilise lennuga üle väina prantslane Louis Blériot.[6]
Sõjalennukid võeti kasutusele Esimeses maailmasõjas, kus need osutusid üllatavalt tõhusateks mitte üksnes luurel, vaid ka vaenuvägedele kaotuste tekitajatena. Teises maailmasõjas kasutati lennukeid juba kõigis suurtes lahingutes.
Esimene kommertslennuliin loodi 1919. aastal Ameerika Ühendriikide ja Kanada vahel. Esimene majanduslikult edukas lennuk oli DC-3, mida ehitati mitmes variandis kokku ligi 12 500 eksemplari, maailma suurim reisilennuk 2005. aastani aga Boeing 747, mil hakati ehitama lennukeid Airbus A380.
Kui ohutuse mõõduks võtta hukkunute arv reisijakilomeetrite kohta, siis on lennuk märgatavalt ohutum liiklusvahend kui sõiduauto, rong või buss. Kui aga mõõduks võtta hukkunute arv reisi kohta, siis on lennuk neist sõidukitest ohtlikum. Kindlustusettevõtted kasutavad peamiselt hukkunute arvu statistikat reisi kohta, mistõttu lennureisi kindlustamine on maapealsete liiklusvahendite kindlustamisest kallim. Omakorda on suur vahe liinilennukite ja väikelennukite ohutuses: hukkunute arvult reisijakilomeetri kohta on liinilennukid väikelennukitest 8,3 korda ohutumad.
Lennuki peamised osad on tiib, kere, kiil, stabilisaator, jõuseade ja telik, sõjalennukitel on ka relvastus.[1]
Lennukeid liigitatakse sõltuvalt kandepindade arvust ja paiknemisest järgmiselt: monoplaan, biplaan, vaidtiib, part-lennuk, tandemtiiblennuk.
Otstarbe järgi liigitatakse lennukeid sõjalennukiteks, transpordilennukiteks (reisi- ja kaubalennukid), õppe- ja treeninglennukiteks ning eriotstarbelisteks lennukiteks. Viimaste hulka liigitatakse näiteks sanitaar-, põllumajandus-, tuletõrje- ja aerofotolennukid.[1]
Õhkutõusmis- ja maandumisomaduste järgi liigitatakse lennukeid pika- või lühiläbijooksuga, lühistart- ja paigalt tõusvateks lennukiteks. Lennukauguse järgi liigitatakse neid pikamaalennukiteks (6000–10 000 km), keskmaalennukiteks (3000–6000 km) ja lühimaalennukiteks. Lennukiiruse järgi liigitatakse neid eel- ja ülehelikiiruselisteks lennukiteks. Lennukeid liigitatakse ka jõuseadme ehk lennukimootori tüübi järgi.[1]
Jõuallikaga varustatud lennukid saavad edasiliikumise lennukiiruse reaktiivtõukest või propelleri või ka erilise ventilaatori tekitatud tõmbest. Kasutatava jõuallika ehk mootori osas jagunevad lennukid kolbmootor- ja reaktiivlennukiteks (turbiinmootoriga lennukiteks). Kolbmootoriga lennukid jagunevad omakorda (õhkjahutusega) tähtmootor- või (vedelikjahutusega) ridamootorlennukiteks.
Enamik tänapäeva reaktiivlennukitest on turbopropeller- või turboventilaatormootoritega. Sõjalennukitel, mille mootorite kütusesäästlikkus ei ole esmatähtis, on ka kahekontuursed järelpõlemis-forssaažikambriga reaktiivmootorid.
Jõuallikata lennukid on purilennukid ja laugurid.
Tiiva plaanvaates jagunevad lennukid sirge tiivaga, noolja tiivaga, muudetava tiivanoolsusega ja deltatiivaga lennukiteks. Harva kasutatakse ka muudetava tiivakohtumisnurgaga lennukeid.
Kandevkonstruktsiooni (lennuki plaaneri) ehitusmaterjali järgi jaotuvad lennukid puit-, metall-, komposiit- ja segakonstruktsiooniga lennukiteks. Metallkonstruktsiooniga lennukid valmistatakse peamiselt kergmetallide duralumiiniumi või titaani sulamitest. Komposiitkonstruktsiooniga lennuk on valmistatud polümeervaikudega immutatud klaas-, süsinik-, kevlar- või muude kiudude baasil vormitud komposiidist.
Sõjalennukeid võib liigitada järgmiselt:
Lennukit juhitakse kolme ruumitelje suhtes üheaegselt:
Juhtimiseks on lennukil kaldtüürid (eleroonid), kõrgustüür, pöördetüür, spoilerid ja elevoonid. Tüürpindade kallutamise süsteemid on mehaanilised (otseülekandega trossid ja tõukurid), hüdraulilised või elektromehaanilised servod.
