Abuali ibni Sino mäetipp
From Wikipedia, the free encyclopedia
Abuali ibni Sino mäetipp, nõukogude ajal tuntud ka kui Lenini mäetipp (aastani 1928 Kaufmanni mägi; eesti keeles on kasutatud ka nimekuju Kaufmanni mäetipp) on mägi Aasias Taga-Alai ahelikus, Tadžikistani ja Kõrgõzstani piiril. Kõrgus 7134 meetrit.
| Abuali ibni Sino | |
|---|---|
.jpg) | |
| Kõrgus |
7134 m (Topograafiline prominentsus: 2853 m) |
| Asukoht | Tadžikistani ja Kõrgõzstani piir |
| Ahelik, mäestik | Taga-Alai |
| Koordinaadid | 39° 20′ 37″ N, 72° 52′ 40″ E |
  | |
Foto: Jaan Künnap
Foto: Jaan Künnap
Foto: Jaan Künnap
Mägi avastati 1871. aastal ja sai nime Turkestani kuberneri Konstantin von Kaufmanni järgi. Aastal 1928 andsid Nõukogude võimud mäele uue nime Vladimir Leninile austuse avaldamiseks. Kaua aega peeti Lenini mäetippu Pamiiri mäestiku kõrgeimaks punktiks, kuid 1933. aastal selgus, et Ismoili Somoni mäetipp (varem Kommunismi mäetipp) on veel 360 meetrit kõrgem.
4. juulil 2006 nimetati Lenini mäetipp Tadžikistani presidendi otsusega ümber Abuali ibni Sino mäetipuks (Avicenna mäetipuks). Venekeelse meedia kaudu on levinud aga teated, nagu oleks mäetipu uueks nimeks Sõltumatuse ehk Istikloli mäetipp. Segadus on tekkinud seetõttu, et samaaegselt nimetati ümber veel Revolutsiooni mäetipp ja ilmselt on kaks uut nimetust pressis omavahel ära vahetatud. Uue nime rahvusvahelist kasutuselevõttu raskendab ka asjaolu, et osa mäest asub Kõrgõzstani territooriumil ning selles riigis ei ole otsust mäetipu nime muutmise kohta tehtud. Traditsioonilised marsruudid tippu lähevad aga enamasti põhja poolt ehk Kõrgõzstanist. Tipp kuulus kolmandana ka NSV Liidu nelja seitsmetuhandese ehk "lumeleopardi" tipu hulka.
Esimesena vallutasid Lenini mäetipu 1928. aastal saksa alpinistid Karl Wien, Eugen Allwein ja Erwin Schneider.
Traagiliselt lõppenud 1974. aastal Kalevi ekspeditsioon
1974. aastal toimus Ilmar Priimetsa juhtimisel spordiühingu Kalev ekspeditsioon Lenini mäetipule. Tippu tõusti kahe grupiga erinevatel marsruutidel. Enn Saare juhtimisel viieliikmeline grupp valis tippu tõusmiseks mitte tavapärase mäeharja pidi kulgeva marsruudi, vaid ronimise mööda kaguseina (marsruudi raskuskategooria Vene süsteemi järgi 5B). 27. juulil tabas neid 6800 m kõrgusel laviin, milles hukkusid Priit Vürst, Eerik Reino ja Tõnu Tennisson. Enn Saar ja Jaak Sumeri õnnekombel pääsesid. Jäänud ilma telgist, toidust ja kaaslastest, laskusid nad kurnatuna neli päeva mööda kagunõlva (laskumist Lenini mäetipult mööda kagunõlva polnud veel keegi varem üritanud), enne kui päästerühm nad leidis.[1][2]
Suur tragöödia 1990. aastal
Pikemalt artiklis 1990. aasta Lenini mäetipu tragöödia
13. juulil 1990 maavärinast[3] põhjustatud suuremahulises laviinis (laviin liikus alla pooleteist-kilomeetrise frondina) 5300 meetri kõrgusel alpinistide peatuspaigas, mida loeti ohutuks kohaks, hukkus 41 inimest[3]. Hukkunute hulgas oli Iisraeli, Šveitsi, Hispaania ja Tšehhoslovakkia alpiniste.[3]
Eesti alpinistide tipputõusud
Põhiallikas:[4]
- 1964 – Enn Veerte
- 1965 – Heino Paltser (tõusu juht), Albert Sulg, Feliks Jürna, Peeter Varep, Ragnar Palmre (lõuna poolt tõusu juht), E. Agasild, Kaljo Palmiste, Ilmar Palo, Vello Park, Ilmar Priimets, S. Rehtsalu, Jüri Tohver, Ain Uusna, T. Salo
- 1967 – Vello Vets, Peet Väinastu, Andres Sööt
- 1974 – Johan Ahlberg, Hindrek Kriis, Enn Branno, M. Klein, Risto Tanner, Lembit Hiiesalu, teist korda tõusid tippu Vello Park, Kaljo Palmiste ja Ilmar Palo
- 1979 – Helme Suuk
- 1984 – Jaan Künnap[5]
- 1986 – Kalev Muru, Alfred Lõhmus, Jaan Künnap
- 1987 – Jaan Künnap (kolmandat korda)[5]
- 1989 – tipus Mihhail Sobelman koos 9 kaaslasega, giid Jaan Künnap (tipus neljandat korda[5])
- 1990 – tipus Vladimir Vladimirov-Meema koos 13 kaaslasega, giid Jaan Künnap
- 1990 –Tõivo Sarmet, Raivo Plumer, Heiki Erm koos kahe kaaslasega
- 1991 – tipus Urmas Grauen 10 kaaslasega
- 1992 – tipus Jaan Künnap (viiendat korda[5]) koos 7 kaaslasega, sealhulgas Helme Suuk (teist korda)
- 1999 – Alar Linna, Eric Hints
- 2000 – Valdo Kangur, Toomas Sumeri, Boriss Slepikovski, Toomas Holmberg, Jüri Vilismäe, Valdek Udris
- 2001 – Urmas Peiker, Hannes Oja
- 2002 – Jaan Künnap koos nelja kaaslasega (sealhulgas Priit Simson[6])
- 2003 – Leivo Sepp, Marko Kalve
- 2005 – Johan Kütt (22-aastane)
- 2006 – Toivo Laan, Kalle Ribelus
- 2007 – Tiina Tamm, Priit Joosu, Jürgen Saarniit, Üllar Põld, Raimo Rotberg
- 2007 – Argo Mere, Fred Viidul, Tarmo All, Ivar Mäerand
- 2008 – Jelena Kravtšenko, Anatoli Utjomov
- 2009 – Allan Valge
- 2010 – Tõnis Peljo (soolotõus)
- 2014 – Anu Peljo, Ene Soop, Lauri Ehrenpreis, Lauri Stern, Aivar Kolga
- 2016 – Ruslan Aizatulin, Ain Rästa, Mart Vernik, Meelis Luukas, Andres Rootalu, Marko Aasa, Krista Kirspuu, Katrin Merisalu, Sven Illing
- 2016 – Kalle Kiiranen, Allan Sülla, Marie Saame
- 2018 – Priit Toomsalu
Tippu on tõusnud ka Jaak Sumeri, Aaro Aedviir ja Kalle Aedviir.[7][8]
Eesti naisalpinistid Lenini tipus
- 1979 – Helme Suuk
- 2007 – Tiina Tamm
- 2008 – Jelena Kravtšenko
- 2014 – Anu Peljo, Ene Soop
- 2016 – Krista Kirspuu, Katrin Merisalu
- 2016 – Marie Saame
- 2018 – Inna Lepik
Esimene, kes lumelauaga Lenini tipult alla laskus, oli Valeri Gorlatšjov 1999. aastal mäe põhjanõlva kaudu.[9] 2000. aastal Valdo Kanguri juhtimisel toimunud ekspeditsiooni käigus laskus 21. augustil esimese eestlasena tipult lumelauaga alla Valdek Udris. Tema laskumine on üldse teine sellelaadne Lenini tipust.[4]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
