Lehetäilised
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Lehetäilised (Aphidoidea) on putukate rühm (käsitletakse ülemsugukonnana) nokaliste seltsist.
| Lehetäilised | |
|---|---|
-PLoS.jpg) Herne-lehetäi (Acyrthosiphon pisum) | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Alamklass |
Tiibputukad Pterygota |
| Infraklass |
Uustiibsed Neoptera |
| Ülemselts |
Hemipteroidea |
| Selts |
Nokalised Hemiptera |
| Alamselts |
Sternorrhyncha |
| Ülemsugukond |
Lehetäilised Aphidoidea |
Lehetäilisi on maailmas üle 4400 liigi. Eestist on seni leitud üle 140 liigi lehetäisid, kuid eeldatavasti on neid vähemalt 250 liiki.
Lehetäilised liigitatakse järgmistesse sugukondadesse:
Lehetäid on väikesed, kuni 5 millimeetri pikkused õrnade kehakatetega putukad. Esineb nii tiivulisi kui tiivutuid vorme ja erinevused nende vahel ei piirdu ainult tiibade olemasolu või puudumisega. Tiivutute isendite pea on tunduvalt väiksem kui tiivuliste oma. Tundlad koosnevad kahest jämedamast aluslülist ja kuni neljalülilisest niitjast tundlapiust. Tiivulistel isenditel esineb ka kolm täppsilma. Nokk koosneb neljast lülist. Rindmik on küllalt tugev, lülistus on selgesti märgatav, eriti tiivututel loomadel. Kui tiivad esinevad, on nad suhteliselt pikad, ulatudes üle tagakeha tipu. Eestiivad on tagatiibadest pikemad ja ka laiemad, mõlemad tiivapaarid on klaasjalt läbipaistvad. Jalad on saledad, hüppevõime puudub. Tagakeha on suhteliselt suur, mõnikord esinevad selgmiselt mitmesugused liigispetsiifilise kujuga jätked (sugukonnal Aphididae). Tiivulistel loomadel on tagakeha alati tunduvalt väiksem kui tiivututel.
Lehetäide seas on nii mono- kui polüfaagseid liike. Viimasel juhul peetakse liigi põhiperemeheks seda taimeliiki, millel asub talvituv arengujärk (muna või vastne). Lehetäid on alati koloniaalse eluviisiga. Nende viljakus on suur, ideaalsete tingimuste korral ulatuks üheainsa emase järeltulijate hulk aastas miljarditeni. Aasta jooksul esineb terve hulk põlvkondi. Koloniaalse eluviisi tõttu on lehetäid sageli ohtlikud taimekahjurid. Eriti ohtlikud liigid on näiteks viinapuutäi (Phylloxera vastatrix), veritäi (Eriosoma lanigerum), valge juuretäi (Trifidaphis phaseoli). Lisaks imemisele võivad lehetäid olla taimedele ohtlikud ka taimehaiguste levitajatena.
Lehetäide väljaheitest toituvad sipelgad. Lehetäidest toituvad lepatriinud, eriti seitsetäpp-lepatriinu, samuti kiilassilmlased, näiteks harilik kiilassilm, pärltiiblaste vastsed, sirelased, tume-pehmekoor jmt.[1]
