Küülikukasvatus (ka koduküülikukasvatus) on loomakasvatusharu, mis toodab küülikunahku, -liha ja villa[1]. Küülikud on kergelt kasvatatavad loomad, nad on suure sigivusega ja varavalmivad.[2]
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2021) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2021) |
Eestis tegutseb mitu küülikukasvatusseltsi[1]. Küülikute pidamise puhul on väga oluline, et sisse hingatav õhk oleks puhas. Kõige halvem mõju sissehingamisel on ammoniaagil, mis kahjustab küüliku tervist kõige rohkem[2]. Küülikute eluiga oleneb nende pidamisviisist, nad võivad elada 6–10 aastat[3].
Farmis
Eesti riigi seaduse kohaselt küülikukasvatajad, kes peavad küülikuid loomsete saaduste eesmärgil, on kohustatud olema registreeritud põllumajandusloomade registris (PRIAs). Samuti peavad registreeritud olema ka hooned, kus neid peetakse. Loomade üle tuleb arvet pidada ja järgida bioohutusnõudeid, et piirata nakkushaiguste levikut farmis. Loomade heaolu tagamiseks peavad olema õiged söötmis- ja pidamistingimused. Hukkamine toimub riigi nõuetele vastavalt[4]. Ühes puuris mitme küüliku pidamisel peab tagama ühe küüliku kohta minimaalselt 1,1 ruutmeetrit puuri pinnast[5]. Lihaküülikute liikumisruum puuris peaks olema väike, et nad liikumisega võimalikult vähe energiat kulutaksid.
Lemmikloomana
Et küülik püsiks terve, on oluline, et ta saaks piisavalt liikuda. Minimaalselt peaks küülik päevas liikuda saama paar tundi. Küüliku puur peab olema piisavalt kõrge ja avar, et küülik saaks vajadusel hüpata ja end sirutada. Puuri suurus oleneb küüliku enda suurusest. Allapanuks on küülikule sobilik pehme allapanu, mida tuleks 3 või 4 päeva tagant vahetada. Küüliku pidamisel peetakse optimaalseks temperatuuriks 16–22 °C. Kui pidada küülikuid liiga kõrgel temperatuuril, on see neile eluohtlik[6]. Puuris peaks olema heinasõim, söögikauss ja vesi. Vett on soovitatav hoida pudelis, kuna kausis vesi reostub. Puuri võib panna ka majakese ja küülikutele mõeldud liivakasti. Küülikuid võib pesta väga harva, sest nende nahk on õrn. Pikakarvalisi küülikuid peab tihti kammima, et karv ei pulstuks. Küülikutel peab samuti kontrollima hambaid ja lõikama küüsi. Arsti juures oleks soovitatav käia kord aastas vaktsineerimas[3].
Hein ja rohi on peamised komponendid küülikute menüüs, sest tänu suurele kiudainete sisaldusele peavad küülikud need väga põhjalikult läbi mäluma. See põhjustab normaalset hammaste kulumist. Küülikutele võib sööta võililli. Võililles on mitmeid kasulikke vitamiine ja mineraalaineid[7]. Küülikutele võib anda lisaks ka kuivsöödasegusid, kuid sealt jätavad nad enamasti söömata värvilised osad (pressitud kuulikesed, glasuuritud võililleseemned jne). Väheses koguses võib anda ka puu- ja juurvilju (nt porgand, kaalikas, kapsas, kurk ja punapeet). Need peavad küülikule söötes olema puhtad. Iga uue söödaga tuleb küülikut harjutada, andes algul väikseid söödakoguseid. Seejuures tuleb jälgida küüliku käitumist ja väljaheiteid. Liigne kogus toorest sööta (puuviljad, köögiviljad, muru ja värsked rohttaimed) sisaldab palju vedelikku, millega küüliku seedesüsteem peab toime tulema. Liigne vedelik võib põhjustada kõhulahtisust, gaase, düsbakterioosi soolestikus, mao laienemist, soolte seiskumist, kõhukinnistust, kõhuvalu, isutust ja loidust. Kui küülik saab täisväärtuslikku ja mitmekülgset sööta, pole talle lisaks vaja anda vitamiine ega mineraalaineid (närimiskivid, soolakivid). Need võivad suurel hulgal tarbides kahjustada tervist[8]. Küülikute sööt peab olema sama puhas kui inimeste toit[7]. Puhas joogivesi peab küülikutel olema alati kättesaadav. Vett tuleb joogipudelis vähemalt korra nädalas vahetada. Pudelisse ei tohi tekkida rohekas kiht. Selle tekkimisel tuleb pudel hoolikalt pesta. Rohelise kihi vältimiseks tuleb tihedamini vett vahetada[8].
Küülikutel on tilluke saba ja kohev karv[9]. Küülikutel on tugevad jalalihased. Esijäsemetel on viis varvast, tagajäsemetel neli. Mõningad küülikud on pikakarvalised, mõned lühikese karvaga. Küülikute kõrvad võivad olla kikkis või lontis. Neil on suured ümmargused silmad[2].
Küülikud on väga aktiivsed loomad: neile meeldib hüpata ja joosta. Küülikud väljendavad hirmu, pahameelt või rahulolematust jalaga vastu maad lüües, piiksudes või urisedes. Küülikud on uruloomad ja seetõttu meeldib neile väga kaevata. Nad võivad ennast ka õues aedikust välja kaevata. Küülikute hambad kasvavad kogu aeg, mistõttu nad kipuvad ka kõike närima. Nad on üsna puhtad loomad ja pesevad ennast ise[3].
Küülikud magavad enamuse ajast silmad lahti, et end lähenevate ohtude eest kaitsta.
Maailmas on üle 50 kodustatud küülikutõu[9].
Emased küülikud saavad suguküpseks 3–4-kuuselt, kui on paaritumiseks valmis alles 6-kuuselt[2]. Emase tiinus kestab keskmiselt 31 päeva, ühes pesakonnas võib olla 1–12 poega. Nad on võimelised jääma uuesti tiineks järgmisel päeval, kuid see ei ole soovituslik. Kui küülik paaritada uuesti neli nädalat pärast poegimist, oleks võimalik saada kuus pesakonda aastas. Isane küülik on võimeline paarituma seitse aastat[10]. Vastsündinutel on 16 hammast ja nad sünnivad paljana. Küülikud vahetavad oma esimese karva ühe kuu vanuselt, mis kestab 90 päeva. Teine karvavahetus toimub 5–15 päeva pärast ja kestab 3 kuud. Noored küülikud saavad täiskasvanu karva alles 5,5–6,5-kuuselt[2].
Väiksemat tõugu küülikud saavad suguküpseks enne suuremaid küülikutõuge.
| Tõug | Suguküpseks
saamise aeg |
|---|---|
| Väikesed tõud | 4,5 kuud |
| Keskmised tõud | 6 kuud |
| Suured tõud | 9 kuud |
Isased küülikud saavad paaritumisküpseks kuu aega hiljem kui emased.[11]
Lihaküülikud
Lihaküülikukasvatus on tänapäeval väga levinud: ülemaailmne küülikuliha tootmine ulatub 1,8 miljoni tonnini maailmas. Kõige rohkem toodetakse liha Aasias. Hiina on suurim küülikulihatootja (735 021 tonni aastas), kus peamiselt toodetakse liha ekspordiks[12]. Jäneseliha on valgurikas ja vähese rasvasisaldusega. Selles leidub suurel hulgal B-vitamiini[13]. Enim aretatavad lihaküülikutõud on Uus-Meremaa valge, Uus-Meremaa punane, Tšintšilja hiid ja Kalifornia[12].
Villaküülikud
Küülikuvill saadakse peamiselt angoora küülikutelt. Küüliku karvkattes esinevad nii pikad pealmised kaitsekarvad kui ka õhukesed, soojust hoidvad aluskarvad. Siidine ja õrn valge kiud on hinnatud oma peensuse, pehmuse ja läike poolest. Kiudu kasutatakse peamiselt kvaliteetsete kootud kangaste, trikotaažtoodete ja kudumislõngade valmistamiseks. Angoora küülikukasvatusega tegeletakse peamiselt Prantsusmaal ja Suurbritannias. Küülikute karva pügatakse, kärbitakse või kitkutakse umbes 4 korda aastas, võimaldades karval kasvada umbes 8–9 cm pikkuseks. Ühe jänese saaduseks loetakse keskmiselt 200–400 g kiudainet aastas[14].
Küüliku karusnahk
Küüliku nahk ja karvkate moodustavad küüliku karusnaha. Kvaliteetse karusnaha saamiseks peaks küülik kaaluma 3,5–4 kg ja olema 7,5–8 kuud vana, sest selles eas on lõppenud eakohane karvavahetus. Parimaks karusnahaküülikute realiseerimisajaks peetakse talve – siis on nende karv tihe ja ühtlane. Karusnahk kuivatatakse, et vältida roisubakterite arengut. Naha töötlemist nimetatakse parkimiseks. Sellega fikseeritakse kollageenkiudude struktuur[15].
Laboriküülikud
Küülikuid kasutatakse sageli loomkatsetes, kuna nad on rahulikud, neid on kerge käsitseda, puuris pidada ja aretada.
Tuntuim katse, mida küülikutega sooritatakse, on Draize silmaärrituse test, mille käigus kantakse silmadele hügieenitooteid, kosmeetikat, puhastusvahendeid ja nende koostisosi. Samuti kasutatakse küülikuid nahasöövituskatsetes[16].
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
