Kõneakt
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kõneakt ehk kõnetegu on lingvistika mõiste, mis viitab tegevusele, mida lausungeid lausudes läbi viiakse.[1] Tihti on lause väljaütlemine mingi teo sooritamine.
Viisiga, miks kõneleja midagi ütleb, mida ta sellega taotleb, kuidas temast aru saadakse ja kuidas selle kohaselt käitutakse, tegeleb kõneaktiteooria. Kõneaktiteooriale pani aluse inglise keelefilosoof John Langshaw Austin, kelle Harvardi ülikoolis peetud loengute põhjal ilmus 1962. aastal postuumselt raamat “Kuidas teha sõnadega asju”. Austini teooriat on edasi andnud Ameerika filosoof John R. Searle.[2]
Näiteks: “Jah! (ma võtan selle naise oma seaduslikuks abikaasaks)” – nagu öeldakse abielutseremoonial. “Ma ristin selle laeva Kuninganna Elizabethiks” – nagu öeldakse šampanjapudelit vöötäävi vastu puruks lüües.[3]