Kose suvemõis
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kose suvemõis (saksa keeles Alt-Kosch) oli 1790. aastal Tallinna kaupmeeste Kochide poolt Tallinna lähedale rajatud suvemõis, Pirita jõe lõunakaldal.
 |
See artikkel on Pirita-Kosel Kose põik 9 asunud suvemõisast; mõisat on tihti segi aetud Jõelähtme kihelkonna Kose mõisaga, mis asub kilomeetri jagu ida pool. |
Suvemõisa järgi sai nime Kose asum.
1784. aasta paiku eraldati Väo küla Varsaallika talupoja Christiani maadest hilisem Carlshofi suvemõis[1]. Kose suvemõisa maa eraldati 1790. aastal Gerdrutha Thomasia Kochi palvel Tondi linnamõisast ja anti Gerdrutha Thomasia Kochi (s Salemann, 1734–1807) Grudzins-le. Juba tema mees kaupmees Berend Heinrich Koch (1722–1780), mustpeade vennaskonna liige, Suure Gildi oldermann, raehärra, oli olnud Koitjärve, Nehatu ja Tondi (Väo) linnamõisade rentnik.
Nende poeg Joachim Christian Koch (1765–1816), suurfirma Joachim Christian Kochi omanik, mustpeade vennaskonna liige, Suurgildi oldermann, Vene Piibliseltsi Eestimaa osakonna juht, kes sai 1808 suvemõisa omanikuks, oli Kose suvemõisa tegelik väljaehitaja. Kivist elumaja ehitati tema juhtimisel juba 1792. Ka liitis ta suvemõisaga uusi maid – poolsaare ja nn uue piiri maad.
Peale tema surma oli suvemõis tema lese Helene Dorothea (s Wetterstrand, 1775–1846) valduses, kellele 1846 ehitati ka puust elumaja, mida ta ei jõudnud kasutada.
Kose suvemõisa peahoone, Kose põik 8 ehitati 1792. aastal[2]. Kõrvalhooned (Kose suvemõisa ait[3] ja Kose suvemõisa tall-tõllakuur[4]) olid ehitatud 18.–19. sajandite jooksul. Mõisa peahoonest lõuna pool asetseb Kose suvemõisa paviljon. Kose suvemõisa paviljoni omapäraks oli selle valmistamine tahutud puidust. Kaheksanurkse plaaniga puhasnurkadega rõhtpalkhoone oli valmistatud kuusepalkidest, katuse konstruktsioon oli valmistatud tahutud kuuseprussidest. Kogu hoone on valmistatud kirvega, ilma sae kasutuseta[5] Valduse põhjapoolsesse ossa rajati väike erakalmistu ja hiljem ka Kochi perekonna mausoleum.
Pikemalt artiklis Kose mõisa kalmistu
Järgmine omanik peale ema surma nende poeg Andreas Christian Koch (1803–1895), samuti suurärimees, Tallinna Börsikomitee viitsepresident, Kaubanduskomisjoni liige, Preisi ja Põhja-Saksa Liidu ning Saksa konsul, Mustpeade vennaskonna liige jne. 1875 rajas ta suvemõisa perekonna rahula.
Varsaallika oja, Kose tee ja Pirita jõe kõrge kalda vahelised alad, Kose metsas tükeldati aastatel 1875–1876 suurteks suvilakruntideks, kuhu mitmed baltisakslastest linna eliiti kuulunud isikud rajasid villasid, mis kandsid suvemõisatele iseloomulikke nimesid: Annenhof, Robert Kochi (1837–1890) Waldfriedi suvemõis, Marienwald, Marie Amalie Knüpfferi (1849–1940) Friedhelmi suvemõis, Kurna ja Lehmja mõisniku Nikolai Kochi (1843–1925) Tannenrode suvemõis jne.
Järgmine omanik oli Andreas Christian Kochi poeg dr med Carl Reinhold Christian Koch (1841–1909), oli ametis lastearstina Peterburis Saksa Alexandri hospidalis, aga suvekuudel viibis Kosel.[6], kes omandas rendiõigused ka 1898. aastal Jõelähtme kihelkonna Nehatu Laksbergi paemurrule. Karl Reinhold Christian Kochi pärija oli tema poeg, kaupmees Tallinnas Andreas Robert Alexander Koch (1882–1925)
Kose suvemõisa piirkonna omanik olid pärast 1939. aastat Klaus Scheel.
- Mitte segi ajada Kose tee 3 asuva Scheeli suvemõisaga, mille Scheelid ostsid 1925. aastal.
Kose suvemõisa (Kose tee 9) omandiküsimus on seniajani segane, omandiõiguse muutmise alusena on Scheelide järglased viidanud 1939. aastal enne viimase omaniku Andreas Kochi ja Scheelide vahel sõlmitud allkirjastamata eellepingule. Pärast nimetatud eellepingu kooskõlastamist oli aga Andreas (Andrei) Koch surnud ning tema pärijad, alaealised tütred (2-aastane Henriette ja 2-kuune Ilse) polnud veel teovõimelised. 1935 suri ka Henriette ning temagi õigused omandile läksid Ilsele. Lepinguprojekti kohaselt Andreas (Andrei) Koch jättis endale vaid 1,4 hektarit suguvõsa kalmistu ümbruses ja ülejäänud ligi 20 hektarit kavatses müüa Klaus Scheelile.[7]
Pärast baltisaksa päritolu pärija – Ilse Kochi lahkumist koos emaga Umsiedlungi käigus 1939. aastal, sai Kose suvemõisa haldajaks Klaus Scheel, millest ka nimi "Scheeli villa".
1940.–1941. aastatel mõrvasid Scheeli krundi territooriumil Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi töötajad massihukkamiste käigus seni tuvastamata arvu isikuid. Alates 1941. aastast kasutasid mõisa Nõukogude okupatsioonivõimud - NKVD ja sõjavägi. Kokku avastati 1941. aasta sügisel Pirita-Kose haudadest 40 punase terrori ohvri laipa. 1942. aasta kevadel, kui jätkati kaevamisi, avastati sulasemaja kuuri põranda alt veel 38 laipa[8].
- Pikemalt artiklis Massimõrv Scheeli krundil
Pärast saksa okupatsiooni algust 1941. aasta sügisel asus Scheeli suvilasse Saksamaa Ida maa-ala Riigikomissariaadi Eesti kindralkomissariaadi kõrgeim politsei ja SS juht Hinrich Möller.
Eesti NSV ja Nõukogude okupatsiooni ajal valdas Scheeli mõisa ja tiiki Nõukogude armee õhutõrje ja NSV Liidu mereväe Tallinna mereväebaasi sõjaväeosad. Mõisa territooriumil paiknes sõjaväele kuuluv katlamaja, millest imbus pinnasesse suuremas koguses naftasaadusi (eri hinnangutel umbes 50 tonni).
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
