Kinoloonid
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kinoloonid on rühm sünteetilisi laiatoimelisi antibiootikume.[1][2] Esimene kinoloon oli nalidikshape, mille kasutamist alustati 1962. aastal inimese kuseteede infektsioonide raviks.[3] Nalidikshappe avastas klorokiini sünteesimisel tekkinud destillaadi lisandina George Lesher koos oma kolleegidega.[4] Kinoloonid takistavad bakteriaalse DNA lahtikeerdumist ja replitseerumist.[5] Enamik kinoloone, mida kasutatakse meditsiinis, kuulub fluorokinoloonide alamklassi, mille ühendite kinoliintuumal on enamasti 6C või 7C positsioonis fluori aatom.
Fluorokinoloonid muutuvad meditsiinis aina populaarsemaks, sest bakterite antibiootikumiresistentsus välistab teiste ühendite kasutamise. Üks kinoloonide häid omadusi on võime tappa baktereid kiiresti, kuid see omadus ei ole kõigil kinoloonide derivaatidel ühesugune.