Keskküte
From Wikipedia, the free encyclopedia
Keskküte on küttesüsteem, mis soojendab torustiku või kanalite kaudu mitut hoonet või ruumi, Soojuskandja järgi eristatakse aur-, vesi-, suitsugaaside- ja õhkküttesüsteemi. Aurküttesüsteemis liigub aur katla rõhu toimel, vesiküttesüsteemis liigub vesi pumba või jugaelevaatori (veejugapump) rõhu toimel, õhkküttesüsteemis liigub õhk ventilaatori abil. Vesi- ja õhkküttesüsteemis võib soojuskandja liikuda ka loomuliku tsirkulatsiooniga soojuskandja tiheduse erinevuse tõttu.
Kui keskküttesüsteemis köetakse ühest soojusallikast, katlamajast paljusid hooneid, siis on tegemist kaugküttega, kui katel kütab ühe hoone ruume siis on tegemist lokaalküttega.[1]
Keskkütte kasutamisel võib katlamajast soojusenergia tarbijale edastada kas sõltuva (lahtise) või sõltumatu (kinnise) küttesüsteemi vahendusel. Sõltuvas küttesüsteemis saadakse soe tarbevesi küttetorustikust ja külma vett lisatakse süsteemi katlamajas. Sõltumatus süsteemis on välissoojusvõrgud sisevõrkudest eraldatud soojusvahetite abil ja külm vesi lisatakse soojaveesüsteemi tarbimiskohal (igas majas). Viimasel ajal[millal?] eelistatakse sõltumatuid küttesüsteeme sõltuvatele. Sõltumatu süsteemi kasutamisel väheneb oluliselt soojustorustiku ja küttekehade sisepindade korrodeerumine ning saastumine katlakivi ja teiste mehaaniliste lisanditega.[2]