Keila ajalugu
From Wikipedia, the free encyclopedia
Keila ala kerkis merest umbkaudu 8000 aastat tagasi ning asub Põhja-Eesti lavamaal. Inimasustuse algus Keila jõeäärses piirkonnas ulatub juba muinasaega[1], kuid kirjalikes allikates on Keilat esimest korda mainitud alles Taani hindamisraamatus 1241. aastal[2].
Keila oli hiliskeskaegses Eestis üks viieteistkümnest linnaprivileegideta alevist. Selliste alevite elanikke arvavad aga ajaloolased keskaja linnaelanikkonna hulka[3]. Liivi sõja ajal sai see tõsiselt kannatada ning pärast sõda jäi Keilasse vaid kirikuküla[1].
1925. aastal sai Keila aleviõigused.[4] 19. aprillil 1938 võeti Eestis vastu uus linnaseadus, millega muudeti linnadeks kõik Eesti alevid (v.a Võõpsu) ja Keilast sai kolmanda astme linn, kuna seal oli alla 10 000 elaniku, täpsemalt – 1. mai 1938 seisuga oli Keilas 1114 elanikku. Keilale linnaõiguste andmise pidulik koosolek toimus 13. mail 1938.[5]
Aastatel 1950–1962 oli Keila linn Keila rajooni (tänapäeva Harju maakonna lääneosa) keskus.[6] Aastatel 1992–2017 asus Keilas Keila valla keskus, ehkki Keila linn ise Keila valda ei kuulunud.