Karistusõigus (inglise keeles criminal law) ühe õigusharuna on õiguskorra osa, mille normid kehtestavad teo karistatavuse tingimused ja selle järelmid, karistused ja muud mõjutusvahendid. Ühiskonna seisukohalt on karistusõiguse näol tegemist sotsiaalsete normidega, mis on suunatud ühiskonna põhiväärtuste kaitsele ja neid väärtusi kõige rängemalt kahjustavate tegude ärahoidmisele. Karistusõigus on iseseisev õigusvaldkond eraõiguse ja avaliku õiguse kõrval.[1]
Karistusõigus tänapäevases tähenduses saab alguse alles hiliskeskaja lõpul või uusajal, kui valitsevaks sai riigi poolt ette nähtud karistus. Enne seda oli karistusõigus suuresti tavaõigusest väljakasvanud eraviisiliste abinõude kogum, mida ei rakendanud riik, vaid konflikti osapooled ise. Karistusõiguse ajalugu seisnebki arengus eraviisilistelt reageerimisvormidelt riikliku avalik-õigusliku karistuseni. Karistusõiguse arengu võib ajaloolises plaanis jagada kolme etappi: arhailine, keskaja ja uusaja karistusõigus.[2]
Arhailine ehk sugukondlik õigus kui üldse õiguse algetapp oli ka karistusõiguse algus. Arhailine õigus oli tavaõigus ning just sugukond oli tavade kandja. Õigus realiseerus vahetult, tavade rikkumisele reageeris sugukond ise. Kuriteo ja karistuse mõistet arhailises õiguses ei tuntud. Õigust nähti rahu või korrana ning kui juhtus midagi halba, oli see rahu või kord maailmas rikutud. Ja see tuli taastada – rikkumisele tuli reageerida. Tänapäevase karistuse algvormiks võib pidada veritasu – kättemaksu sugukonnaliikme vastase kuriteo, eelkõige tapmise eest. Veritasu reguleerisid paljud tavad ja see kehtis vaid sugukonnast väljapoole. Olukorras, kus puudus riiklikult tagatud õiguskord, oli veritasu peaaegu ainus võimalus õiguse jaluleseadmiseks. Aga kui hakkas tekkima juba riiklik korraldus, oli vaja asendada eraõiguslikule karistusõigusele omased karistused riiklike karistustega. Riik rakendas siis põhimõtet, mille kohaselt karistus peab täpselt peegeldama kuritegu – karistusega tuleb süüdlasele tekitada täpselt samasugune kahju, nagu tema tekitas kuriteoga.[2]
Keskaja õiguse põhilisi tunnusjooni oli partikularism ehk õiguslik killustatus. Eri haldusterritoriaalsetes üksustes kehtis erinev õigus. Partikularism väljendus selleski, et talurahva jaoks kehtisid ühed seadused, aga rüütlitele teised. Seisusliku aspektiga seondus ka isikuline aspekt, nt karistati meest enamasti teisiti kui naist. Keskaja karistusõigusele oli omane karistuste suur diferentseeritus, tehti vahet näiteks auväärsete (nt pea mõõgaga maha raiumine) ja häbistavate (nt rattale tõmbamine) karistuste vahel. Õiguse kirevus väljendus ka õigusallikate rohkuses. Väljapaistvaim karistusõiguse allikas sellest ajast on Saksi õiguspeegel (Sachsenspiegel). Karistuse täideviimine riigi poolt ei olnud keskajal välja arenenud – süüdlane võidi karistuse täideviimiseks anda kannatanu perekonna meelevalda.[2]
Suur osa demokraatliku karistusõiguse põhimõtetest, millele meie praegune karistusõigus toetub, pärineb 18. sajandi ideedest, mis leidsid väljenduse 19. sajandi alguse seadustikes. 19. sajandil sündis mitmeid kodifikatsioone, mis panid aluse õiguspositivismile. Eriti tähenduslik oli see karistusõiguse jaoks, sest kirjutatud seaduse olemasolu on karistusõiguse jaoks ülioluline. Keskpunktiks sai riiklik karistusõigus, mis erines keskaegsest selle poolest, et ei tähendanud mitte ainult riigi enesekaitset kuritegude ja kurjategijate vastu, vaid ka kurjategija kaitset riikliku õigusliku omavoli eest. Rõhutati kuriteo ja karistuse vastavust, sest oli ilmne, et julmad karistused ei suutnud vähendada vohavat kuritegevust. Kurjategijas hakati rohkem nägema ka isiksust. Samuti ei nähtud kuriteos enam ainult hüve kahjustamist, vaid ka kahjustamise psühholoogilist mehhanismi. Kuritegevuse vastu võitlemiseks püüti ühiskonda ja kurjategijat parandada.[2]
Eraõigus ja karistusõigus toimivad mõlemad retrospektiivselt – reageerivad konfliktile, mis on juba aset leidnud, olgu siis tegemist kahe isiku vahelise või isiku ja riigi vahelise suhtega. Põhimõttelise erinevusena on aga karistusõiguse valdkonda kuuluva õigusrikkumisega tekkinud vajadus kaitsta ka ühiskonna kõrgemaid väärtusi ja üldhuve, kuna eraõigus peab hoolitsema üksnes konkreetse õigussuhte poolte huvide kaitse eest. Eraõigus reguleerib õigussubjektide suhteid üksnes siis, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.[1]
Sarnaselt karistusõigusega kaitseb ka avalik õigus üldisi huve. Avalik õigus näeb subjektidele ette kohustuslikud käitumiseeskirjad – keelud või käsud. Riik ja kodanik on avalikus õiguses alluvusvahekorras: riigi imperatiivsed normid on kodanikule täitmiseks kohustuslikud. Ka karistusõigus on imperatiivne, kuid sealt võib leida ka dispositiivsust (nt kohtualuse nõusolek teatud sanktsioonide kohaldamisel, vt KarS § 69)[3].[1] Karistusõigusest kui avaliku õiguse hulka kuuluvast õigusharust saame rääkida vaid väga laias tähenduses. Imperatiivseid norme sisaldavana on karistusõigus avalik õigus, kuid kitsamas mõttes on karistusõigus ja avalik õigus eri asjad: avalik õigus on riigivõimu korraldust ja avaliku korra kaitset reguleeriv õigusharu ning karistusõigus ei ole selle osa.[4] Üleüldse, karistusõiguse arengulugu ja tema koht avaliku õiguse süsteemis on niivõrd spetsiifiline, et seda ei saa kuulutada lihtsalt avaliku õiguse haruks, vaid see on iseseisev õigusvaldkond.[1]
Õigusriikliku karistusõiguse ülesanne demokraatlikus riigis on inimeste sotsiaalse kooselu aluste kaitse. Selle ülesande määratlemisel tuleb arvestada mitmeid aspekte.[1]
Esimene aspekt on õigushüvede kaitse. Õigushüve on inimeste sotsiaalseks kooseluks vajalik eluline hüve, seega sotsiaalne väärtus, mille kaitsmiseks tuleb rakendada riigi karistusvõimu. Õigushüve võib olla individuaalne (nt elu, tervis, kehaline puutumatus) või kollektiivne (nt riik, avalik kord). Need on vabadused ja õigused, mis eksisteerivad sõltumata riigist ja mida riik ei kehtesta, vaid peab vastavalt ühiskondlikule lepingule kaitsma.[1]
Rahukord on inimühiskonnale algselt ja sisemiselt omane ja eksisteerib sotsiaalsete normide näol sõltumata nende kehtestamisest või tagamisest riigi poolt. Sotsiaalsete normide täitmise tagab sotsiaalne kontroll, mida teeb ühiskond oma erinevate institutsioonide kaudu. Ühe osa sotsiaalkorrast moodustab õiguskord – osa sotsiaalsetest normidest, mis seisneb õigusnormides. Siin avaldub järgmine aspekt – karistusõiguse ülesandeks on tagada ka õiguskorra terviklikkus ja puutumatus. Lisaks, karistusõigusnormi olemasolu ja selle kohaldamine näitab, et õigusnorm kehtib ning isik võib olla kindel, et normikohane käitumine on õige. Õigusrikkumisele reageeritakse ja konflikt saab lahendatud.[1]
Tulenevalt vajadusest kaitsta ühiskonna põhiväärtusi ja õiguskorda ning kinnitada normikehtivust on ka karistusõiguslik sekkumine ehk interventsioon hädavajalik. Karistusõigus saab sekkuda siiski piiratult, sest karistusõigusega sekkub riik kõige intensiivsemalt inimese ellu[1][5]. Selle sekkumise piirid tulenevad õigushüve tähtsusest või kaalukusest ning teoviisist, vajadusest kaitsta sotsiaal-eetilisi käitumisväärtusi.[1]
Üheks aspektiks on ka sanktsiooni kohaldamine. Sanktsiooni kasutamine sekkumise vahendina tähendab seda, et karistusõigus ei reguleeri otseselt inimeste käitumist, vaid mõjutab neid karistusega. Samas tähendab sanktsiooni kohaldamine, et karistusõigusel on ülesanne mitte ainult mõjutada inimeste käitumist, vaid taastada rikutud õiguskord ja õiglus. Karistusõigusliku sanktsiooni toime on spetsiifiline. Rakendades karistust, kaitseb karistusõigus ühiskonna põhiväärtusi ja õiguskorda kahel viisil: 1) repressiivselt: tehtud ülekohtu eest tasudes ehk kätte makstes; 2) preventiivselt: uut ülekohut ära hoides.[1]
Kolme samba teooria
Kolme samba teooria lähtub võimude lahususest ning räägib õigusemõistmise kolmest sambast – materiaalne karistusõigus, formaalne karistusõigus ehk kriminaalmenetlus ja kriminaaltäitevõigus. Esimene kehtestab karistusähvarduse, teine mõistab karistuse ja kolmas viib selle täide.[6]
Materiaalne karistusõigus kehtestab teo karistatavuse eeldused, karistuse kohaldamise eeldused ning näeb ette, millised konkreetsed teod on süüteod ehk karistatavad teod. Materiaalõigus on karistusõiguse alus, sest ilma selleta ei ole menetlus- ja täitevõigusel mingit mõtet.[6]
Kriminaalmenetlusõigus on normide kogum, mis reguleerib materiaalõiguslike normide kohaldamist – kes ja kuidas teeb kindlaks, et isik on toime pannud süüteo ja kuidas talle mõista karistus, millised on siinjuures riigi ja millised süüaluse õigused jne. Kuriteoasjade menetlemist reguleerib kriminaalmenetluse seadustik ja väärteoasjade menetlemist väärteomenetluse seadustik. Kriminaalmenetluse jaoks on olulised ka kohtute seadus, prokuratuuriseadus ja advokatuuriseadus.[6]
Kriminaaltäitevõigus reguleerib kohtu poolt mõistetud karistuste täideviimist. Rahalist laadi karistuste täideviimist reguleerib täitemenetluse seadustik. Vangistusseadus reguleerib kuriteo eest mõistetud vangistuse ja väärteo eest mõistetud aresti, samuti eelvangistuse täideviimist.[6]
Kolme samba teooria räägib küll terviklikust süsteemist, kuid praktiliselt on kolm nimetatud haru suuresti iseseisvunud. Ka normide laadilt on kriminaaltäitev- ja kriminaalmenetlusõigus materiaalsest karistusõigusest oluliselt erinevad – kui materiaalõigus on sanktsioneerivat ehk õiguskaitselist laadi, siis menetlusõiguse ja täitevõiguse normid on regulatiivsed.[6]
Karistusõiguse allikad
Põhikaristusõigus sisaldub KarS-is ja harukaristusõiguse moodustavad väljaspool KarS-i olevad kõrval- ehk haruseadused, nt lennundusseadus, maksuseadus, mis sisaldavad vastavat valdkonda reguleerivate sätete kõrval ka karistusnorme. Vastavalt KarS §-le 3 paiknevad kõikide kuritegude koosseisud KarS-is, aga väärteod on sätestatud nii KarS eriosas kui ka teistes seadustes[7][8]. Selline liigendus lähtub arusaamast, et õigusliku regulatsiooni laienemise tingimustes ei ole enam võimalik kõikide karistatavate tegude koondamine ühtsesse seadustikku, pealegi tähendaks see pidevaid seadusemuudatusi, mis raskendaksid ülevaate saamist konkreetsel ajal kehtinud karistusõigusest[9]. Väärteokoosseisude jagamisel KarS-i ja haruseaduste vahel on lähtutud põhimõttest, et need teod, mille karistatavus tuleneb kindlat valdkonda reguleerivast seadusest, nähakse ette vastava seaduse lõpus. Sõltumata konkreetse süüteokoosseisu asukohast määratleb teo karistatavuse alused ja piirid siiski KarS üldosa.[6] Eriosa ja üldosa vastuolu korral lähtutakse üldosast.[10]
Seega tuleb silmas pidada, et ka väärtegusid sisaldavad muud seadused moodustavad KarS-i mõttes selle eriosa.[11] Teistes seadustes sätestatud väärteokoosseisude näol on samuti tegemist karistusseaduse eriosa normidega. Seega kõikjal, kus KarS-is kasutatakse mõistet "seadus" või määratletakse mingit mõistet KarS-i eriosa tähenduses, laieneb selle regulatsioon ka väljaspool KarS-i paiknevatele väärteokoosseisudele.[6]
Esimese iseseisvusaja karistusõigusreform
19. novembril 1918 otsustati jätta Eesti territooriumil kehtima kõik varasemad seadused, mis olid jõus endise ühendatud Eestimaa ja Põhja-Liivimaa kubermangu piirides enne bolševike võimulepääsemist oktoobris 1917. Niisiis sai Eesti Vabariik karistusõiguse valdkonnas endaga kaasa kolm kehtinud kriminaalõiguse allikat: 1) vana nuhtlusseadustiku aastast 1845 ühes selles hiljem tehtud korduvate parandustega; 2) 1864. aastal jõustunud Rahukohtu nuhtlusseadustiku koos selles jooksvalt tehtud muudatustega; 3) 1903. aastal tsaari poolt kinnitatud uue nuhtlusseadustiku. Selle tulemusena oli karistusõiguslik seadustik killustatud ning esines omavaheline ebakõla, mis tegi kriminaalõigusallikate otsimise ja kehtivate normide leidmise keerukaks. 26. märtsil 1929 jõuti uue Eesti kriminaalseadustiku vastuvõtmiseni ja kehtima hakkas see 1. veebruaril 1935 pärast täiendavalt vajalike distsiplinaarseadustiku ja vangistusseadustiku vastuvõtmist ning tarvilike muudatuste tegemist tollases kriminaalprotsessi korralduses.[12]
Karistusõigusreform 1992–2001
Eesti NSV 1961. aasta kriminaalkoodeksis tehti hädavajalikud muudatused, mis tulenesid Eesti taasiseseisvumisest 1991. aasta augustis, ja 7. mail 1992 võeti vastu kriminaalkoodeksi uus redaktsioon, mis jõustus 1. juunil 1992. Tegemist oli teise karistusõigusreformi esimese etapiga, mille peamiseks ülesandeks oli kõrvaldada senisest karistusõigusest nõukogude ideoloogiast kantud totalitaarriiklikud kuriteokoosseisud, kuid selle kõrval tehti ka muid põhimõttelisi muudatusi. Näiteks loobuti süüteo materiaalsest määratlusest ühiskonnaohtlikkuse tunnusel ja kujundati ulatuslikult ümber sanktsioonisüsteem. Vaatamata karistusõiguses seeläbi tehtud muudatuste olulisusele oli kogu toonasele õigusavalikkusele ühemõtteliselt selge, et lähiaastatel vajatakse täiesti uut ja terviklikku karistusseadustikku. Karistusseadustiku eelnõu väljatöötamiseks moodustati professor Jaan Sootaki juhtimisel töörühm, kuhu kaasati eksperte kõigist karistusõiguse kohaldamisega tegelevatest institutsioonidest ja välismaalt. Tulemuseks oli Mandri-Euroopa kontekstis täiesti ainulaadne kodifikatsioon, mis paneb paika kogu kriminaalvastutuse eelduseks oleva deliktistruktuuri otse seaduse tasandil. Uus karistusseadustik võeti vastu 6. juunil 2001 ja see jõustus 1. septembril 2002[2].[12]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
