Kaarel Ird
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kaarel Ird (enne eestistamist Kirill Irdt; 27. august 1909 Riia – 25. detsember 1986 Jämejala või Viljandi) oli eesti näitleja, lavastaja, teatrijuht ja kultuuripoliitik.
Noorpõlv
Kaarel Ird sündis Riias pere kolmanda pojana. Isa oli maalermeister, ema pärines vürtspoodnike suguvõsast. Ema suri 1915. aastal, kui poeg oli veel lapseeas. Kunstihuvilistest isa ja vanemate vendade eeskujul tekkis noores Irdis juba varakult armastus teatri vastu.
1917. aastal kolis perekond Kilingi-Nõmme, kus Kaarel Ird võttis osa ka kohaliku näiteringi tegemistest. 1926. aastal lõpetas ta Kilingi-Nõmme Algkooli ja jätkas kooliteed Saarde kihelkonna Kõrgemas Algkoolis. Tema õpetajaks sai Jaan Parts, keda Ird on hiljem meenutanud kui oma vaimsetele huvidele alusepanijat.
Kui Ird olid 18-aastane, suri tema isa ning noorukil tuli kool pooleli jätta ja tööle asuda. Lootes paremaid majanduslikke võimalusi, kolis Ird koos lesestunud võõrasemaga 1927. aastal Riiga. Seal tegutses ta töö kõrvalt ka kohalikus eesti seltsis, lüües eriti innukalt kaasa näiteühingu tegevuses.
1930. aastal tuli Ird tagasi Eestisse sõjaväeteenistusse. Pärast ajateenistust proovis ta leida Tallinnas tööd ning soovis astuda kolledžisse. Majanduskriisi ja tööpuuduse tõttu pidi aga nooruk pöörduma tagasi Kilingi-Nõmme kunagisse noorpõlvekoju.[1]
Teatritegemise algus
Saanud peamise sissetuleku maalritöid tehes, jätkas Ird põhitöö kõrvalt ka teatritegemist. Ta võttis osa näitemänguseltside tegevusest ning jälgis järjepidevalt repertuaariteatrite etendusi. 1932. aastal alustas Ird tööd poolkutselises Pärnu Töölisteatris kunstnik-dekoraatori ja näitlejana, peagi proovis kätt ka lavastajana. 1933. aastal lavastas Ird enda dramatiseeritud Eduard Vilde "Mahtra sõja".
Pärnus elades tekkis Irdil lähedane suhe Leida Rosenblatiga (lavanimega Epp Kaidu), kellest sai hiljem tema abikaasa. 1934. aastal avati Tartu Draamateatri Seltsi Näitekunsti Stuudio. Leida ja Kaarel otsustasid koos Tartusse õppima asuda. Peagi tekkisid Irdil seal maailmavaatelised probleemid õppejõududega. 1936. aastal visati ta Tartu Draamateatri stuudiost välja ning kool jäigi lõpetamata.[2]
1937. aastal avati Tartu Töölisteater, kus Ird koos teiste stuudiolastega tööd alustas. 1939. aastal sai ta teatri kunstiliseks juhiks. Sellel ametikohal ei saanud ta aga jätkata kuigi kaua, sest peagi suleti teater seoses poliitiliste intriigidega ja kommunistliku liikumise vastu suunatud riiklike sanktsioonidega. Tartu Töölisteatris töötades kujunesid lõplikult välja Irdi poliitilised vaated: toetada tööliste liikumist ning tol ajal keelatud kommunistliku partei tegutsemist. [3]
Pärast Tartu Töölisteatri sulgemist proovis Ird leida tööd Vanemuises. Poliitilise mineviku tõttu ei võetud teda koosseisulisse truppi, küll aga "punktialuseliseks" ja lisakohaga ka koori. [4]
Kaarel Ird ja Vanemuine
Päev pärast 1940. aasta juunipööret korraldasid Ird ja August Prink Vanemuise Seltsi ülevõtmise aktsiooni:
| „ | Astusime koos Töölisteatri tegevusjuhi August Pringiga Vanemuise Seltsi asjaajaja härra Reisneri kabinetti, kaasas Tartu Ametiühingute Keskliidu volitus kogu Vanemuise asjaajamine Reisnerilt ja Vanemuise Seltsilt ülevõtta. | “ | Ird, Kaarel | ||
August Pringist sai uus majandusjuht ja Kaarel Irdist peanäitejuht, direktori ülesandeid hakkas täitma Kaarli Aluoja. See koosseis püsis kuni sõja alguseni 22. juunil 1941, mil teater pidi uksed sulgema. Irdist sai Tartu hävituspataljoni liige ning ta siirdus koos taganevate vägedega Venemaale.
Jõudnud 1944. aastal Venemaalt tagasi Tartusse, alustas Ird sõjas hävinud Vanemuise taastamist. Tööd alustati vähem kannatada saanud Vanemuise väikesest majast (endine saksa teatrimaja). Taastatud teatrihoone avati 21. detsembril 1944 Kaarel Irdi lavastatud August Kitzbergi näidendiga "Enne kukke ja koitu". 1948. aastal suunati Ird vastu tema tahtmist (seoses juhtkonnavahetusega) teatridirektori kohalt Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Kunstide Valitsuse juhatajaks.[5] 1949. aastal vabastati ta juhataja kohalt ning saadeti lühikeseks ajaks Vanemuisesse tagasi. Süüdistatuna kodanlikus natsionalismis, lasti Ird Vanemuisest lahti. Aastatel 1950–1952 viibis Ird suurtest teatritest eemal.[6]
1952. aastal suunati ta tööle Pärnu teatri peanäitejuhiks. Alates sellest ajast rõhutas Ird eriliselt vajalikkust lavastada rohkem eesti algupärandeid: August Kitzbergi "Punga Märt ja Uba-Kaarel", Lydia Koidula "Kosjaviinad" jt. Pärnus töötas Ird 1956. aastani.
Tagasi Vanemuises
1956. aastal anti Irdile võimalus hakata uuesti juhtima Vanemuise teatrit ning sellele ametile jäi ta kuni surmani. Tartusse naasnult hakkas Ird tööle selle nimel, et Vanemuine pääseks Moskva dekaadile, milles ei olnud osalenud veel ükski Eesti NSV teatritest. Dekaadist osavõtmine omandas Vanemuise jaoks suure tähenduse, kuna selle kaudu suudeti põhjendada Nõukogude Liidu kultuuriasutuste kontekstis harukordse nähtuse, Vanemuise mitmežanrilise teatrina eksisteerimise rahastamise küsimus. [1]
1961. aastal alustas Irdi eestvedamisel tööd Vanemuise stuudio (Eesti NSV Teatriühingu Lavakunsti Stuudio).
Eesmärgiga Tartu vaatajaskonnaga paremaid suhteid luua hakkas Ird pidama vaatajatega vestlusringe, mis leidsid aset pärast esietendusi. Sellest tsensuurivabast mõttevahetusest arenes 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate alguses välja oluline suhtlussild Tartu üliõpilaskonna ja teatri vahel.[7]
Teatriuuendus
1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel sai Irdi toetusel Vanemuisest teatriuuenduse keskus ja tagala. Ird toetas noore põlvkonna lavastajate pealekasvu, seisis toona radikaalsena mõjunud etenduste ärakeelamiste vastu ja kasutas oma mõjuvõimu nii parteiorganisatsioonis kui ka Moskva ja Leningradi tunnustatud teatriteadlaste ja kriitikute seas, sõltumata isiklike konfliktide tekkimisest. Vanemuises asusid tegutsema teatriuuendajad Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Kaarin Raid, Mati Unt jt.[8]
Eesti teatriajalukku on Kaarel Ird jäänud konfliktse ja vastandliku isiksusena. Ühelt poolt oli tegu kommunistliku maailmavaatega jõulise, plahvatava ja diktaatorliku teatrijuhiga, teisalt aga režiimi poolt taunitud eesti algupärandite tulise kaitsjaga, Vanemuise üleliiduliseks nähtuseks muutjaga ja 1970. aastate teatriuuenduspõlvkonna eestkostjaga.
Irdi teatriajalukku minevaid lavastusi saame kokku umbes kahe käe sõrmede jagu. Selles pole midagi erakordset, selliseid lavastajaid saab Eesti peale kokku üsna mitu, aga nende hulgas pole ühtegi, kes oleks samal ajal nii teatrimees, teatrijuht kui lavastaja, nii ehitaja, süsteemi looja ja hoidja. Jaak Viller[9]
Ird kasutas lavastusmeetodina talle palju ette heidetud kaasarääkimise tehnikat, kus näitleja pidi kordama iga sõna täpse intonatsiooniga, kuni see talle häälepaeltesse kulus ja meeltesse kinnistus.
- 1924–1938 töötas Riias ja mitmel pool Eestis maalrina
- 1932–1934 Pärnu Töölisteatri kunstnik-dekoraator ja näitleja
- 1937–1939 Tartu Töölisteatri lavastaja ja näitleja
- 1939–1940 Vanemuise ooperikoori laulja
- 1940–1941, 1944–1948, 1949–1950 ja 1955–1986 Vanemuise peanäitejuht
- 1948–1949 Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhataja
- 1952–1955 Lydia Koidula nimelise Pärnu Draamateatri peanäitejuht
- 1976–1982 Eesti NSV Teatriühingu juhatuse esimees
- "Pygmalion" (1948) G. B. Shaw
- "Kosjaviinad" (1953), L. Koidula
- „Punga Mart ja Uba-Kaarel“ (1954), A. Kitzberg
- "Rätsep Õhk" (1962), A. Kitzberg
- "Kihnu Jõnn" (1965), J. Smuul
- "Meestelaulud" (1966), V. Tormis
- "Phaeton, Päikese poeg" (1968), M. Unt
- "Külavahelaulud" (1972), V. Tormis, E. Vaigur
- "Tagahoovis" (1974), O. Luts
- "Ema Courage ja tema lapsed" (1975), B. Brecht
- "Naistelaulud" (1977), V. Tormis
- "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (1979), J. Peegel
- "Potilöövi perenaine" (dramatiseering Peet Vallaku ainetel). Eesti Haridusliidu Kirjastus. Tallinn 1936. 108 lk
- "Võitlejad kodu eest: näidend viies pildis". Autorikaitse Ühing. Tallinn 1936. 88 lk
- "Ceterum censeo ehk Jahedate suvede jutte" (artiklivalimik). Eesti Raamat. Tallinn 1965
- "Semper idem ehk mõtterände ja rännumõtteid" (artiklivalimik). Eesti Raamat. Tallinn 1970
- "Cogito, ergo sum ehk Mõeldes oma mõtteid" (artiklivalimik). Eesti Raamat. Tallinn 1979
- "Per aspera ehk Olnust ja tänasest" (artiklivalimik). Eesti Raamat. Tallinn 1984
- 1940 NLKP liige
- 1976 EKP Keskkomitee liige
- 1963–1971 ja 1980–1985 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik
- 1946 Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1959 Eesti NSV rahvakunstnik
- 1970 NSV Liidu rahvakunstnik[10]
- 1980 Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Cogito, ergo sum ehk mõeldes oma mõtteid")
- 1984 sotsialistliku töö kangelane[10]
- 1984 Tartu aukodanik[10]
- 1984 Priit Põldroosi nimeline auhind
- 1985 Eesti NSV Teatriühingu kriitikaauhind
Tema abikaasa oli Epp Kaidu, nende tütar oli näitleja Kais Adlas ja on näitleja Mari Palm.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
