Juustunuga
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Juustunuga on juustu lõikamiseks ette nähtud nuga.
Juustud liigitatakse niiskuse järgi kõvadeks, poolkõvadeks ja pehmeteks juustudeks. Samuti liigitatakse ka juustunoad: kõva ja poolkõva juustu noad ning pehme juustu noad. Juustunoa leiutas Harold Joseph Fairchild 1940. aastate alguses oma lemmikjuustu Velveeta lõikamiseks.
Klassikaline juustunuga on parim pehme juustu lõikamiseks. Pehmed ja kreemjad juustud nõuavad teravat nuga. Kuna need juustud on kleepuvad, on noal sakid ja tihti ka augud, et ära hoida kleepumist noa külge. Selle tõttu on juustunugade tera tavaliselt valmistatud roostevabast terasest, sest see materjal on kleepuvusele resistentne. Mõnel noal on kahvliots, mida kasutatakse juustuviilude serveerimiseks.[1]
Kõva juustu nuga on tugeva ja lühikese teraga. Poolkõvade juustude lõikamiseks sobib klassikaline, ilma aukudeta, peene tera ja kahvliotsaga juustunuga. Eriti kõvade, parmesanilaadsete juustude lõikamiseks sobib väike, tugeva ja lühikese teraga nuga, mis on mõeldud spetsiaalselt eriti kõva juustu töötlemiseks. Parmesanilaadsete juustudega on hea toimetada ka niinimetatud juustuspaatliga, mille abil on võimalik kergelt tükke lahti murda.[2]
Juustu lõikamiseks kasutatakse ka muid vahendeid, näiteks juustuviilutit, juustulõikurit, girolle'it ja juustuhöövlit.
Juustuviilutit (juustuviilutajat) kasutatakse tavaliselt keskmise ja tugeva konsistentsiga juustude lõikamiseks. Lõikamise tulemuseks on õhukesed ühtlased viilud. Eri kõvadusega juustude viilutamiseks kasutatakse eri tüüpi viiluteid. Juustuviilutit saab kasutada ka külma või, puhmik-õlikõrvitsa, kurgi või kapsa viilutamiseks. Ostehøvel'i ehk modernse juustuviiluti leiutas Norras 1925. aastal Thor Bjørklund.[3][4] Ostehøvel'i massiline tootmine algas 1927. aastal Norra linnas Lillehammeris. Seda tüüpi viilutid on laialt levinud Põhjamaades, Hollandis, Belgias ja Saksamaal.
Juustulõikurid on mõeldud pehme, kleepuva (niiske ja õlise) juustu lõikamiseks. Terava servadega tera asemel on venitatud läbi tugiraami roostevabast terasest või alumiiniumist traat (nn cheese wire). Peenike traat lõikab juustuploki läbi, kui pressida käega tugiraamile.
Originaalsel Prodyne Gourmet' juustulõikuril oli puust laud läbilõike ja auguga, millesse on sisestatud U-kujulise terasest lõikeõla üks ots. Patenteeritud disainis on roostevabast terasest traat vinnastatud lõikeõla kahe otsa vahele. Plastist käepide, mis on kinnitatud kruviga lõikeõlale, pöörleb ülespoole selleks, et pingutada traati.
Lauastiilis juustulõikurit on aastate jooksul täiustatud ning nüüd tehakse ka marmorist, roostevabast terasest ja plastist viilutuslaudu.
Girolle on šveitslaste "juusturiiv", mida kasutatakse Šveitsist pärit Tête de Moine juustu töötlemiseks. Juustukera kinnitatakse puidust alusel oleva metallvarda külge. Varda otsas on ringikeerutatav riiv, mis riivib üliõhukesi viile. Girolle'i leiutas Nicolas Crevoisier 1982. aastal Šveitsis Juura mägedes ning seda toodab Métafil-laGirolle.
Juustuhöövel on statsionaarne juustuviiluti, millega saab lõigata õhukesi ja võrdseid viile. Seda kasutatakse poolkõvade ja kõvade juustude viilutamiseks. Üks selliseid juuste on Berner Alpkäse, millel on lastud laagerduda vähemalt 2 aastat.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
