From Wikipedia, the free encyclopedia
Julius Fučík (23. veebruar 1903 Praha – 8. september 1943 Berliin) oli Tšehhoslovakkia ajakirjanik, Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei (Komunistická strana Československa, KSČ) ja Saksa okupatsiooni aegse vastupanuliikumise liige. Fučíku vangistasid, teda piinasid ja ta hukkasid Saksa okupatsioonivõimud.
 |
See artikkel räägib ajakirjanikust; helilooja kohta vaata artiklit Julius Fučík (helilooja). |
Julius Fučík sündis Prahas tööliste perekonnas, tema isa oli terasetööline. Tema samanimeline onu Julius Fučík (1872–1916) oli helilooja.
1913. aastal kolis Fučík koos perega Prahast Plzeňisse (Pilsen), kus ta õppis riiklikus kutsekeskkoolis. Juba 12-aastase poisina kavatses ta asutada ajalehe Slovan (Slaavlane). Ta huvitus poliitikast ja kirjandusest. Teismelisena näitles Fučík tihti kohalikus harrastusteatris.
1920. aastal läks Julius Fučík Prahasse õppima ja astus Tšehhi Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse, milles hiljem liitus vasaktiivaga. 1921. aasta mais rajas see tiib Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei. Kommunistliku partei Plzeňi haru ajalehte kirjutas Fučík oma esimesed artiklid.
Pärast õpingute lõppu leidis Fučík tööd toimetajana kirjanduslikus ajalehes Kmen. Parteis hakkas ta vastutama kultuuritöö eest. 1929. aastal siirdus ta kirjanduskriitik František Xaver Šalda ajakirja Tvorba. Ta töötas pidevalt ka kommunistliku partei ajalehes Rudé Právo ja teistes ajakirjades. Sel ajal arreteeris Tšehhoslovakkia salapolitsei Fučíku mitu korda. 1934. aastal ähvardas teda ka kaheksakuuline vangistus, kuid tal õnnestus seda vältida.
1930. aastal külastas ta nelja kuu vältel Nõukogude Liitu, sealhulgas Tšehhoslovakkia kollektivistlikku kolooniat Interhelpot Kesk-Aasias, ning maalis sealsest olukorrast ülipositiivse pildi raamatus "V zemi, kde zítra již znamená včera" ("Maal, kus homne on juba eilne", 1932). Juulis 1934, kohe pärast seda, kui Adolf Hitler oli SA hävitanud, külastas Fučík Baierit. Oma muljeid kirjeldas ta reportaažis "Cesta do Mníchova" ("Tee Münchenisse"). Uuesti külastas ta Nõukogude Liitu 1934. aastal, sedapuhku kaheks aastaks, mille vältel kirjutas arvukalt reportaaže, mis jällegi parteid tugevdasid. Pärast naasmist diskuteeris ta tuliselt Jiří Weili ja Jan Slavikuga, kes kritiseerisid Jossif Stalini valitsemise aegseid arengusuundi NSV Liidus. Fučík jäi stalinistide poolele ja nimetas Stalini kritiseerimist Tšehhi Kommunistlikule Parteile hukatuslikuks.
1938. aastal abiellus Julius Fučík Augusta Kodeřičovága, keda hiljem tunti Gusta Fučíková (või Gusta Fučíku) nime all.
Müncheni konverentsi järel saatis Praha valitsus kommunistliku partei 1938. aasta septembris laiali ning partei läks põranda alla. Pärast Natsi-Saksamaa vägede sissetungi Tšehhoslovakkiasse märtsis 1939 kolis Fučík oma vanemate majja Chotiměřis (Litoměřice piirkonnas Ústecký maakonnas) ning kirjutas ajalehtedesse peamiselt ajaloost ja kirjandusest. Samuti asus ta tööle põrandaaluses Tšehhoslovakkia Kommunistlikus Parteis. 1940. aastal hakkas Gestapo Fučíkut koostöö tõttu kommunistliku parteiga Chotiměřist otsima, mispärast kolis ta tagasi Prahasse.
1941. aasta algusest kuulus Julius Fučík kommunistliku partei keskkomiteesse. Ta kirjutas lendlehti ning püüdis avaldada regulaarselt partei häälekandjat Rudé Právo. 24. aprillil 1942 vahistas Gestapo tema ja veel kuus inimest Prahas, arvatavasti juhuslikult politseireidi käigus. Fučíkul oli küll relv, aga ta ei kasutanud seda. Juhtumi ainus ellujäänud tunnistaja Riva Friedová (Krieglová) väitis 1990. aastatel, et Fučíkul oli käsk ennast vangistamise vältimiseks maha lasta.[1]
Esmalt hoiti Fučíkut Pankráci vanglas Prahas, kus teda ka küsitleti ja piinati. Sel ajal kirjutas Fučík sigaretipaberitele oma raamatu "Reportaaž silmusega kaelas" (tšehhi keeles "Reportáž psaná na oprátce"), mille kaastundlikud vangivalvurid Kolínský ja Hora välja smugeldasid. Raamat kirjeldab sündmusi vanglas Fučíku arreteerimisest saati ning on täis lootust paremale, kommunistlikule tulevikule. Hiljem on selle autentsuses kaheldud. Raamat avaldati tsenseeritult, jättes välja kohad, mis ei näidanud vastupanuliikumise liikmeid piisavalt kangelaslikena.
Mais 1943 toodi Julius Fučík Saksamaale. Algul hoiti teda veidi üle kahe kuu Bautzenis ning seejärel Berliinis. 25. augustil 1943 süüdistati teda Berliini Volksgerichtshofis (rahvakohtus) riigireetmises seoses tema poliitilise tegevusega, kohtu eesistuja oli kurikuulus Roland Freisler. Fučík mõisteti surma koos Jaroslav Klecaniga, kellega koos ta oli ka arreteeritud. Fučík poodi kahe nädala pärast, 8. septembril 1943 Plötzensee vanglas Berliinis (sageli väidetakse ekslikult, et tal raiuti pea maha).
Pärast sõda leidis tema naine Gusta Fučíková, kes oli samuti koonduslaagris, kõik Julius Fučíku vangipõlveaegsed kirjutised. Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei abiga toimetas ja avaldas ta need pealkirja "Reportaaž silmusega kaelas" all 1947. aastal. Raamat oli edukas ja selle mõju kasvas, kui stalinistid Tšehhoslovakkias 1948. aastal võimu võtsid. See on tõlgitud vähemalt 90 keelde.
Partei pidas Julius Fučíkut ja tema raamatut mugavateks propagandavahenditeks ning tegi neist ühed partei nähtavaimad sümbolid. Raamat oli koolides kohustuslik lugemine ning kümnendaks eluaastaks pidi iga õpilane kommunistlikus Tšehhoslovakkias tundma Fučíku elulugu. Temast sai kangelane, kelle portreed ehtisid poliitilisi meeleavaldusi. Gusta Fučíková pälvis parteihierarhias naisorganisatsiooni juhina kõrge positsiooni, mida hoidis aastakümneid.
Paljud kohad on saanud nime Fučíku auks, teiste seas suur lõbustuspark Prahas (Park kultury a oddechu Julia Fučíka – Julius Fučíku kultuuri- ja puhkepark), linnateater Jablonec nad Nisous (1945–1998), tehas Brnos (Elektrotechnické závody Julia Fučíka – Julius Fučíku elektrotehnikatehas), sõjaväeüksus ning lugematu hulk tänavaid ja väljakuid.
Tom Clancy 1986. aasta romaanis "Red Storm Rising", mis rääkis võimalikust sõjast Varssavi pakti maade ja NATO vahel, vallutasid Islandi Nõukogude merejalaväelased, kes maabusid transpordilaevalt Julius Fučík.
Kui kommunistlik partei kaotas 1989. aasta Sametrevolutsiooniga Tšehhoslovakkias võimu, sattus Fučíkust loodud legend hoolika uurimise alla. Selgus, et mõni osa raamatust "Reportaaž silmusega kaelas" (umbes 2%) oli välja jäetud ning Gusta Fučíková oli teksti "puhastanud". Kerkisid kahtlused, kui palju infot Fučík piinajaile andis ning kas ta võis oma kaaslased reeta.
1995. aastal avaldati raamat kärbeteta. Koht, kus Fučík kirjeldas enda alistumist piinamisele, ilmus esimest korda. Sellest võib lugeda, et ta andis enda vangistajatele valeinfot, päästes arvukalt Tšehhi vastupanuliikumise liikmeid natside käest. Seniste kärbete avaldamine oli poliitiliste muutuste loomulik tagajärg.
Eesti keeles on Fučíku "Reportaaž silmusega kaelas" ilmunud kolmes väljaandes. Kohe pärast sõda, 1947. aastal avaldas Tartu kirjastus Teaduslik Kirjandus selle Aurora Semperi tõlkena vene keelest pealkirja all "Viimne raamat: kirjutatud Pankracis Gestapo vanglas 1943. aasta kevadel"; raamatul oli ka Gusta Fučíku eessõna. 1952. aasta väljaandes, mille kirjastas Eesti Riiklik Kirjastus Tallinnas, oli juba uus pealkiri: "Reportaaž silmusega kaelas". Raamatus seisis ka märkus "tõlkinud ja tšehhikeelse väljaandega ühtlustanud A. Semper". Kaane kujundas Felix Valdvere. Kolmas väljaanne ilmus 1967. aastal kirjastuses Eesti Raamat ning selle kaane kujundas Heldur Laretei.
1978. aastal lavastas Harri Karro Eesti Televisiooni Kirjandusteatris montaaži Julius Fučíku elust pealkirjaga "Ta oli 40-aastane". Lavastuses mängisid Jaak Tamleht, Mari Lill, Robert Gutman, Endel Simmermann, Heiki Roots ja Ilmar Mikkor.[2]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
