José Ferraz de Almeida Júnior

José Ferraz de Almeida Júnior (8. mai 1850 Itu – 13. november 1899 Piracicaba), üldtuntud kui Almeida Júnior, oli Brasiilia kunstnik ja disainer. Ta oli üks esimesi Lõuna-Ameerikas, kes maalis Gustave Courbet' ja Jean-François Millet' realistlikus stiilis. Tema sünnipäeva tähistatakse Brasiilia kunstnike päeval (Dia do Artista Plástico).^[1]

José Ferraz de Almeida Júnior
Sündinud	8. mai 1850 Itu, Brasiilia
Surnud	13. november 1899 (49-aastaselt) Piracicaba, Brasiilia
Haridus	Academia Imperial de Belas Artes, École des Beaux-Arts
Tegevusala	maalikunst

Elukäik

"Leitura" ("Lugemine") (1892)

Almeida Júniori kunstikarjäär algas ajal, kui ta töötas kellamehena Itu Candelária Jumalaema kirikus. Mõned Júniori religioossetel teemadel loodud teosed avaldasid peapreestrile nii suurt muljet, et ta korraldas korjanduse selleks, et Almeida Júnior saaks minna Rio de Janeirosse ametlikesse kunstitundidesse.^[1]

1869. aastal astus ta Academia Imperial de Belas Artesesse, kus õppis Victor Meirellese ja Pedro Américo juures. Tema lihtne maainimese kõnepruuk ja lihtsad kombed eristasid teda ülejäänud õpilastest, kes kõik olid linnast pärit. Pärast kooli lõpetamist otsustas ta mitte võistelda Euroopa reisipreemia pärast ning naasis hoopis Itusse, kuhu ta rajas enda stuudio.^[1]

1876. aastal São Paulo regiooni tuuril nägi keiser Pedro II Júniori loomingut ja see meeldis talle väga. Ta pakkus Júniorile oma rahalist toetust. Samal aastal määratigi Júniorile Pedro II kuningliku dekreediga Pariisis õppimiseks 300 franki kuus. Ta asus elama Montmartre'i ja astus École des Beaux-Arts'i, saades üheks paljudest Alexandre Cabaneli õpilastest.^[1]

Brasiiliasse naasmine

"Menino" ("Poiss") (1882)

Almeida Júnior jäi kuni 1882. aastani Pariisi. Seejärel tegi ta lühikese reisi Itaaliasse, kust naasmise järel eksponeeris teoseid, mida ta oli äraoleku ajal loonud. 1883. aastal avas ta São Paulos ateljee ja õpetas eraviisiliselt kunsti. Ta korraldas eksklusiivseid kunstinäitusi ja maalis portreesid tuntud inimestest, alates kohviparunitest kuni vabariiklastest poliitikuteni. Aastal 1884 pidas ta näitust Exposição Geral de Belas Artes'is ja temast sai Roosi ordeni rüütel.^[1]

1885. aastal pakkus Victor Meirelles, kes plaanis pensionile jääda, Júniorile oma ametikohta kunstiajaloo professorina Academia Imperial de Belas Artesis, kuid Júnior keeldus pakkumisest, eelistades jääda São Paulosse. Aastatel 1887–1896 tegi ta veel kolm reisi Euroopasse. Ta loobus üha enam piibellikest ja ajaloolistest teemadest, eelistades regionaalseid teemasid, milles ta kujutas talupoegade igapäevaelu, liikudes akadeemilisest stiilist realismi poole. Hoolimata nendest muudatustest jäi tema maine keiserlikus akadeemias vaidlustamata ja ta sai akadeemia kuldmedali 1898. aastal.^[1]

Surm

Júnior tapeti 1899. aastal Piracicabas asuva Hotel Centrali ees. Teda pussitas ta enda nõbu José de Almeida Sampaio. Júnioril oli pikk armuafäär Sampaio naise Maria Laura do Amaral Gurgeliga, kes oli olnud Júnioriga põgusalt kihlatud, ning Sampaio oli sellest teada saanud.^[1]

Valitud maalid

"Guarujá" ("Merevaade") (1895)

• 
  "Kristuse ristimine" (1895)
• 
  "Saudade" ("Igatsus") (1899)
• 
  "Sobimatu" (1898)
• 
  "Püha perekonna põgenemine Egiptusesse" (1881)
• 
  "Katkestatud ihumine" (1894)
• 
  "Votorantimi juga"
• 
  "Descanso do Modelo" ("Modelli puhkus")
• 
  "Kitarrimängija"
• 
  "Monção lahkumine"
• 
  "Maalija"

Viited

1. Brief biography @ the Enciclopédia Itaú Cultural.