Prantsusmaa maalikunstnik From Wikipedia, the free encyclopedia
Jacques-Louis David (30. august 1748 Pariis, Prantsusmaa – 29. detsember 1825 Brüssel, Belgia) oli prantsuse klassitsistlik maalikunstnik.
| Jacques-Louis David | |
|---|---|
 Autoportree (1794, Louvre) | |
| Sünninimi | Jacques-Louis David |
| Sündinud |
30. august 1748 Pariis, Prantsusmaa |
| Surnud |
29. detsember 1825 Brüssel, Belgia |
| Rahvus | prantslane |
| Tegevusala | maalikunst, graafika |
| Kunstivool | klassitsism |
| Tuntud teoseid |
"Horatiuste vanne" (1784), "Marat’ surm" (1793) |
| Tunnustus | Prix de Rome |
David osales aktiivse ühiskonnategelasena Prantsuse revolutsioonis ning kuulus Rahvuskonventi ja üldise julgeoleku komiteesse, mille liikmed hääletasid kuninga hukkamise poolt. Sõprus revolutsiooni ühe juhi Maximilien Robespierre’iga andis talle mitmesuguseid võimalusi Prantsusmaa kunstielu ümber korraldada. Robespierre’i kukutamise ja Napoleoni esiletõusu järel sai Davidist Napoleoni õuekunstnik. Pärast Bourbonide võimuletulekut otsustas ta 1815. aastal riigist lahkuda ega naasnud enam kodumaale.
Davidil oli palju õpilasi ning võib teda pidada 19. sajandi Prantsuse maalikunsti üheks mõjukamaks isikuks.
Jacques-Louis David sündis 30. augustil 1748 Prantsusmaal Pariisis rikkas peres.
Kui David oli üheksa-aastane, sai ta isa Louis-Maurice David duellil surma. Pärast seda jättis ema Marie-Geneviève poisi tihti onude hoolde. Märganud, et David huvitub maalimisest, saatsid nad ta õppima perekonnatuttava, tuntud rokokookunstniku François Boucher’ juurde. Boucher, kes mõistis, et kunstis hakkab pead tõstma klassitsism, soovitas uusklassitsistlikul kunstnikul Joseph-Marie Vienil David oma õpilaseks võtta.[1][2]
18-aastaselt alustas David õpinguid Pariisi kuninglikus kunstiakadeemias. Ta osales ka paljudel konkurssidel, kuid jäi neil tihti teiseks või kolmandaks. Pidevad kaotused tekitasid temas akadeemia vastu vimma ning ta proovis endalt kord isegi elu võtta. 1774. aastal aga õnn naeratas: ta kandideeris mainekale Prix de Rome’i auhinnale ja võitis selle. Preemiaga kaasnes riiklik stipendium ja õppereis Itaaliasse. 1775. aastal suunduski David koos õpetaja Vieniga Roomasse, lubanud enne lahkumist, et ei lase antiikkunstil end võluda, kuna sel puudub elulisus. Sellele vaatamata on hiljem ta kogust leitud antiikehitiste joonistusi ja skitse.
Varem rokokoostiilis maalinud Davidi teosed muutusid reisi järel rangemaks ja selgemaks. Ta hakkas huvituma uusklassitsistlikest ideedest ja kunstnikest, näiteks Saksa päritolu uusklassitsistide eelkäijast Anton Raphael Mengsist, ning ajaloolastest, nagu Saksa ajaloolane ja arheoloog Johann Joachim Winckelmann. Naasnud 1780. aastal Pariisi, esitles David maali "Belisarius almust palumas" (1781). Selle maaliga algas ta loomingu õitseaeg. 1781. aastal osales ta kahe teosega Pariisi Salongi näitusel.[3]
1782. aastal abiellus David Marguerite Charlotte Pécouliga. Abielust sündis neli last.[2]
1784. aastal valiti David kuningliku kunstiakadeemia õppejõuks. Samal aastal naasis ta koos naise ja kolme õpilasega Rooma, et lõpetada teos "Horatiuste vanne" (1784–1785). See teos tähistas järsku eemaldumist rokokoost. Maali eksponeeriti 1785. aasta Salongi näitusel, kus see põhjustas sensatsiooni, seda nimetati ka uue kunstilise liikumise deklaratsiooniks. Tol ajal hakati nii poliitikas kui ka kunstis korruptsioonihõngulise aristokraatia asemel hindama patriootlikku moraali.[2]
1787. aastal kandideeris David Prantsuse Akadeemia juhi kohale. Ta oli seda kohta ammu soovinud, kuid vastuvõtukomitee jättis ta kõrvale väitega, et ta on ameti jaoks liiga noor, ning soovitas tal 6 või 12 aasta pärast uuesti proovida.[3] Komitee otsus tekitas Davidis nördimust.
1787. aasta Salongis esitas David "Sokratese surma" (1787). Mõned aastad hiljem valmis maal "Lektorid toovad Brutusele tema poegade surnukehad" (1789). Selleks ajaks oli alanud Prantsuse revolutsioon ja maal sai Brutuse kujutamise tõttu poliitilise värvingu. David hakkas poliitikas aktiivselt osalema, muuseas kuulus ta Maximilien Robespierre’i juhitud jakobiinide rühmitusse. Sel ajal lõi ta palju revolutsioonihõngulisi teoseid, mille seast tõusevad esile "Marat’ surm" (1793), "Joseph Bara" (1794), lõpetamata jäänud "Tenniseväljaku vanne" (1790–1794) ning "Lepeletier de Saint-Fargeau surm" (1793).[3] David ei keskendunud vaid maalile, vaid kujundas ka Robespierre’ile ja ta kaaslastele pidustuste jaoks kostüüme.[4]
1792. aasta septembris valiti David Rahvuskonvendi saadikuks. 1793. aastal nimetati ta üldise julgeoleku komiteesse, kus ta oli üks neist, kes kirjutas alla ligi 300 inimese hukkamise määrusele. Sama aasta jaanuaris otsustas Rahvuskonvent kuningas Louis XVI hukkamise, selle poolt hääletas konvendi liikmena ka David. 1793. aastaks oli David tänu lähedastele suhetele Robespierre’iga saanud suurimaks Prantsuse kunsti mõjutajaks. Võimupositsioonil olijana sulges ta 1793. aastal kuningliku kunstiakadeemia.[3]
1794. aastaks olid Robespierre ja ta toetajad ületanud revolutsioonivastaste vaigistamisega prantslaste kannatuspiiri ning nende rollis hakati kahtlema. Sama aasta juulis hukati giljotiiniga Robespierre, David arreteeriti ja mõisteti vangi. 1795. aastal anti talle amnestia. Vanglast pääsenuna pühendus ta õpetamisele. Tema käe all õppis sadu noori Euroopa kunstnikke, nende hulgas sellised tulevased meistrid nagu François Gérard ja Jean Auguste Dominique Ingres. David oli kunstnikuna lähedane Napoleon I-le.[2] David imetles Napoleoni juba nende esimesest kohtumisest saati. Esimest korda maalis ta teda 1797. aastal. Mõned aastad hiljem valmis teos "Napoleon Saint-Bernardi ületamas" (1801). Aastal 1804 nimetas Napoleon Davidi oma õukonna kunstnikuks.[3]
Kuna David oli omal ajal pooldanud kuningas Louis XVI hukkamist, lahkus ta pärast Bourbonide dünastia võimuletulekut Prantsusmaalt Belgiasse. Brüsselis elades jätkas ta õpetamist ja loominguga tegelemist.
1825. aastal sõitis just teatrist väljunud Davidile otsa hobukaarik. Ta ei paranenud vigastustest[3] ning suri 29. detsembril. Davidi poliitiliste vaadete tõttu ei lubatud teda matta kodumaale Prantsusmaale. Ta keha maeti Evere kalmistule Brüsselis, kuid tollaste kommete kohaselt eemaldati kehast süda, mis maeti Père-Lachaise’i kalmistule Pariisis.[2]
Jacques-Louis David uskus, et eesmärgi saavutamiseks peavad kunstiteosed olema võluvad, aga samas läbistama hinge ja jätma sügava mulje mõistusele. Kunstnik peab põhjalikult tundma inimkonda ja selle loomust – olema lühidalt öeldes filosoof.[1]
Davidi õpingute aega iseloomustab paljudel konkurssidel osalemine. Esimest korda võttis ta konkursist osa 1769. aastal ning pälvis kolmanda koha. 1771. aastal osales ta Prix de Rome’i konkursil teosega "Minerva võitlus Marsi vastu" (Combat de Mars contre Minerve; asub Louvre’is) ja pälvis sellega teise koha ning aasta hiljem esines samuti teise kohale tulnud teosega "Diana ja Apollo tapavad nooltega Niobe lapsed" (Diane et Apollon perçant de leurs flèches les enfants de Niobé; asub Dallase kunstimuuseumis). Ka 1773. aastal võitis ta teise koha, seekord maaliga "Seneca surm" (La Mort de Sénèque; asub Petit Palais’s). Alles 1774. aastal tuli ta teosega "Arst Erasistratos teeb teatavaks Antiochose haiguse põhjuse" (Érasistrate découvrant la cause de la maladie d’Antiochius dans son amour pour Stratonice; asub Beaux-Arts de Paris’s) esikohale.[2]
Davidi viimane rokokoo laadis valminud maal kandis pealkirja "Stanisław Potocki portree" (Portrait du comte Stanislas Potocki, 1781; asub Jan III palee muuseumis Wilanóws). Seda teost on võrreldud Thomas Gainsborough’, Anthonis van Dycki ja Peter Paul Rubensi teostega.[2]
Davidi loomingu õitseng algas teosega "Belisarios almust palumas" (Bélisaire demandant l’aumône, 1781; asub Lille’i kaunite kunstide palees). Sellel maalil on tugevaid uusklassitsistlikke jooni, mille tagant kumab veel rokokood. Davidi klassitsistlikud ajaloomaalid olid enamasti antiiksete stseenide lavastused. 1783. aastal valmis "Andromache leinab Hektorit" (La Douleur et les Regrets d’Andromaque sur le corps d’Hector son mari; asub Louvre’is). Roomas loodud "Horatiuste vanne" (Le Serment des Horaces; asub Louvre’is) tähistas lõplikku eemaldumist rokokoost.[3]
Järgmine suurteos kandis pealkirja "Sokratese surm" (La Mort de Socrate; asub Metropolitani Kunstimuuseumis New Yorgis]]) ning seda esitles kunstnik esimest korda 1787. aastal Salongis. Maal jäi küll eelneva suurteose, "Horatiuste vande" varju, kuid kaasaegsed hindasid selle n-ö ühiskondlikku tausta. Ennekõike meenutas see hiljuti nurjunud reformikatseid. Mõni kunstnik väitis, et maal on igas mõttes täiuslik. Siiski ei saanud David selle teose eest kuninglikku heakskiitu.[3]
Hoopis teistlaadi oli kuningas Louis XVI vennale Artois’ krahvile maalitud "Paris ja Helena" (Les Amours de Pâris et d’Hélène, 1788; asub dekoratiivkunsti muuseumis Pariisis). On öeldud, et selle maali ilu ei ületa ükski Davidi varasem ega hilisem maal. Selle maali nn galantset stiili on tõlgendatud ka kui Davidi irooniat maali tellija kommete suhtes.[5]
1789. aastal valmis maal "Liktorid toovad Brutusele ta poegade surnukehad" (Les Licteurs rapportent à Brutus les corps de ses fils; asub Louvre’is). Sellel on kujutatud Rooma vabariigi liidrit Lucius Junius Brutust, kes leinab oma poegi. Teosest kujunes vabariiklik sümbol ning see omandas revolutsioonihingeliste prantslaste jaoks suure tähtsuse. Selle loomist ajendanud patriotismi, kohusetunde ja meelekindluse teema oli tollasel Prantsusmaal väga vastuolulised. Kuninga õukond ei soovinud avalikult eksponeerida maale, mis lisanuks plahvatusohtlikule õhkkonnale tuld juurde, ning seetõttu kontrolliti kõik Salongis avaldamisele minevad teosed enne üle. Näiteks Davidi loodud portree jakobiinide partei liikmest Antoine Lavoisier’st (1788; asub Metropolitani Kunstimuuseumis New Yorgis) eemaldati näituselt. Sama tehti maaliga "Liktorid toovad Brutusele ta poegade laibad". Ajalehtede vahendusel keeluotsusest teada saanud revolutsioonimeelsed kodanikud nõudsid aga maali näitamist Salongis ning õukondlased andsid viimaks rahva nõudmistele järele.[2]
Davidi Prantsuse revolutsiooni aja loomepalang väljendus enim suurteoses "Marat’ surm" (La Mort de Marat or Marat Assassiné, 1793; asub Belgia kuningliku kunstimuuseumi kogus Brüsselis). Maal kujutab revolutsioonilise juhi Jean-Paul Marat’ mõrva. Sellest traagilisest sündmusest õnnestus Davidil luua heroilise atmosfääriga poliitiline märtriteos. Teos on sisult ja vormilt väga lihtne: maalil ei ole kujutatud tapjat ega teole järgnenud paanikat, vaid ainult surnud meest.[4]
David visandas 16. oktoobril 1973 kuninganna Marie Antoinette’i vaid mõned hetked enne ta hukkamist. Pildil on kuningannat kujutatud inimlikuna, alla vandununa, kuid siiski sirgeselgsena.[6]
1799. aastal valmis "Sabiinitarid" (Les Sabines; asub Louvre’is), mis tähistas omal moel ühe ajajärgu lõppu nii Davidi loomingus kui ka riigi ajaloos. David hakkas maali kavandama juba 1795. aastal, kui ta viibis Luksemburgi palees vangistuses Robespierre’i toetajana. Samal aastal, kui maal valmis, haaras novembris riigipöördega võimu Napoleon Bonaparte.
Järgnes mitu jõulise joonega teost. Maalil "Napoleon I ja Josephine’i kroonimine Pariisi Notre-Dame’i katedraalis 2. detsembril 1804" (Le Sacre de Napoléon, 1805–1807; asub Louvre’is) on kujutatud Pariisis Notre-Dame’i katedraalis toimuval kroonimistseremoonial hetke, kus Napoleon asetab krooni oma põlvitava abikaasa Joséphine de Beauharnais’ pähe. Maalil on kõik tolle aja tähtsamad poliitikategelased. Teine grandioosne teos on 1810. aastal valminud "Kotka standardite jaotamine" (Serment de l’armée fait à l’empereur après la distribution des aigles au champ de Mars, 5 décembre 1804; asub Versailles’s). Sellel on kujutatud 1804. aasta 5. detsembril vastse keisri esimest kohtumist sõjaväega. 1812. aastal käis Napoleon Venemaal sõdimas ning sai seal hävitavalt lüüa. Kaks aastat hiljem valmis selle sündmuse ainetel suuremõõtmeline maal "Leonidas Termopüülides" (Léonidas aux Thermopyles; asub Louvre’is).[3]
1815. aastani oli David Napoleoni ametlik kunstnik. Pärast lüüasaamist Waterloo lahingus loobus Napoleon troonist ja ka Davidi aeg imperaatori ametliku kunstnikuna sai ümber. Prantsusmaal taastati monarhia. David lahkus Brüsselisse, kus jätkas maalimist. Tal valmis hulk portreid ja antiigiteemalisi teoseid, kuid sealne õhkkond ei olnud tema jaoks enam nii inspireeriv.[1]
Jacques-Louis Davidil oli mõjuka kunstnikuna palju õpilasi. Arvatakse, et tema ateljees õppis aastail 1780–1821 280–470 noort kunstnikku, kuid neile lisanduvad õpilased Pariisi kuninglikust kunstiakadeemiast, kus David töötas õppejõuna.[7] 19. sajandi esimesel poolel laialt käibel olnud väljend "Davidi kool" näitab, kui ulatuslik mõju oli tal tollasele kunstielule.[8] Davidi õpilaseks olemine oli väga suur au ning tema juures õppimine tagas eduka karjääri. Näiteks Bourbonide võimuletuleku järel eelistati Davidi õpilasteks olnud kunstnikke.[3]
.jpg)
David valis oma lemmikuteks sageli neid õpilasi, kes olid veel mõjutamata käekirjaga või hindasid tema loomingut.[9] Paljud Davidi õpilased ei saanud tema raske iseloomu pärast temaga hästi läbi. 1790. aastatel väljendas osa ta õpilasi avalikult pettumust ja viha, rahulolematute seast tõusis eriti esile Anne-Louis Girodet de Roussy-Trioson. Õpetajast eemaldumine väljendus ka õpilaste teostes. Mõned õpilased moodustasid rühmitusi, et vastanduda Davidi klassitsistlikule nägemusele. Tuntuim selline rühmitus oli Primitiivid (ka Barbused).[2]
Paljud õpilased siiski hindasid Davidi klassitsistlikku stiili ja poliitilisi tõekspidamisi. Paljud õpilased osalesid assistentidena ka ta maalide valmimise juures. Näiteks Jean-Germain Drouais oli abiks "Horatiuste vande" valmimise ajal, Jean-Baptiste Isabey töötas "Parise ja Helena" ja François Gérard "Lepeletier de Saint-Fargeau surma" juures. Jean-Pierre Franque, Jérôme-Martin Langlois ja osaliselt Jean Auguste Dominique Ingres panustasid "Sabiinitaride" valmimisse. Georges Rouget’d peetakse Davidi üheks lemmikassistendiks, kes töötas Napoleoni-teemaliste maalide juures.
Jacques-Louis Davidi teoseid hakati pärast ta surma tugevalt kritiseerima. Tema stiili nimetati staatiliseks, liiga jäigaks ja rangeks, külmaks ja tõsiseks. Surmajärgne kriitika pärines suuresti tema arvukatelt oponentidelt ja vaenlastelt. Suurt rolli mängis ka ta osalemine revolutsioonis.[2]
1948. aastal korraldati Davidi 200. sünniaastapäeva puhul ulatuslik näitus Orangerie muuseumis Pariisis ja Versailles’ lossis. Teise maailmasõja ajal oli David prantslaste jaoks rahvusliku uhkuse ja identiteedi sümbol.[3]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
