From Wikipedia, the free encyclopedia
Itaalia vabariik (itaalia Repubblica Italiana) oli lühiealine (1802–1805) vabariik Põhja-Itaalias. See oli Napoleoni Prantsusmaa Esimese Vabariigi vasallriik.
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2013) |
Itaalia vabariik oli Tsisalpiini vabariigi järglane, mis muutis oma põhiseadust, et võimaldada Prantsuse Esimesel konsulil Napoleonil selle presidendiks saada. Uus põhiseadus muutis riigi nime "Itaalia vabariigiks"; see koosnes samadest aladest, millest koosnes Tsisalpiini vabariik, peamiselt Lombardia ja Romagna.
Vabariigil oli territooriumi rohkem kui 42 500 km2 ja rahvast 12 departemangus 3 240 000. Milano oli pealinn, selles elas 1764. aastal 124 000 asukat. Maa oli edukas, vaatamata eelnevatel sajanditel kogetud rüüstamistele. Selle majandus põhines teraviljapõllumajandusel ja veisekasvatusel, pluss õitsev väiketööstus, eriti siiditootmine.
Itaalia vabariigi lipp säilitas kolm Italiaa-Milano rahvusvärvi, kuid uues, vähemrevolutsioonilises mustris. Vapp määrati dekreediga 13. mail 1802. Sõprus- ja kaubandusleping San Marino vabariigiga sõlmiti 10. juunil 1802, konkordaat Püha Tooliga 16. septembril 1803.
Valitsus asutas Itaalia Rahvuskaardi, Riikliku Sandarmeeria ja majanduspolitsei; juurutati meetermõõdustik ja kavandati rahvusvaluuta, kuigi vabariigi ajal müntimist ei toimunud.
Aastal 1805, pärast Bonaparte'i saamist Prantsuse keisriks, muudeti Itaalia vabariik Itaalia kuningriigiks (Regno d'Italia), kus Napoleon sai kuningaks ja tema kasupoeg Eugène de Beauharnais sai asekuningaks.
Vastavalt 1802. aasta Itaalia põhiseadusele, sovereignty resided in three electoral colleges of three to two hundred members: the College of Owners, the College of Scholars, ja the College of Traders, esimene pidas istungeid Milanos, teine Bolognas ja kolmas Brescias. All the colleges elected a commission of control ja supreme rule, called the Censorship, composed of 21 members ja based in Cremona.
Riigipea oli vabariigi president Napoleon Bonaparte, kes valiti 10 aastaks. Presidendil oli täielik täitevvõim, ta nimetas asepresidendi ja riigisekretäri, esines seadusandliku ja diplomaatilise algatusega, valis ministreid, avalikke esindajaid, suursaadikuid ja armeeülemaid, kutsus kokku täitevnõukogusid ja valmistas ette eelarve. Asepresident Francesco Melzi d'Eril toimis presidendina tema äraolekul. Melzit kirjeldati kui härrasmeest ja ta valitses tõhusalt riigi siseasjade üle vabariigi eluea kolme aasta jooksul. Napoleonile mitte kunagi alla andes tagandati Melzi pärast monarhia väljakuulutamist palju kontrollitavama mehe vastu; aga Melzi iseloom tagas talle Napoleoni sügava isikliku austuse kogu Prantsuse keisririigi ajal. Melzi viis sisse ka kohustusliku ajateenistuse Itaalias.
Consulta oli kaheksaliikmeline komisjon, mida juhtis vabariigi president ja mis vastutas välispoliitika eest. Komisjoni liikmed nimetati tsensuuripoolse ülesseadmise alusel kolme kolleegiumi poolt: palju endisi Tsisalpiini Direktooriumi liikmeid asus ametisse. Consulta ratifitseeris lepinguid, kiitis heaks mistahes erimäärusi riigi julgeoleku heaks ja nimetas presidendi surma või tagasiastumise puhul järglase. Välisminister valiti komisjoni liikmete seast.
Seadusandlik nõukogu oli vähemalt kümneliikmeline komisjon, mille president nimetas kolmeks aastaks. Selle ülesanne oli võimaldada presidendil esitada õigusakte, aidates tal seadusi välja töötada ja olla kohal, kui neid parlamendis arutatakse. Riigisekretär oli avaliku halduse juht. Ta kuulutas seadusi välja, valvas riigipitsatit ja kaasallkirjastas presidendi akte. Esimene sekretär oli Diego Guicciardi, talle järgnes varsti Pellegrino Nobili ja lõpuks Luigi Vaccari.
Valitsus koosnes seitsmest ministrist. Sõjaminister oli algul Alessandro Trivulzi ja siis, aastast 1804, kindral Domenico Pino; siseminister oli algul Luigi Villa ja siis, aastast 1803, Daniele Felici; välisminister oli Ferdinando Marescalchi; Justiitsminister ja peakohtunik oli Bonaventura Spannocchi; riigivara minister oli Antonio Veneri; rahandusminister oli Giuseppe Prina; religiooniminister oli Giovanni Bovara. Eelarve koostamisel oli valitsusel abiks riikliku raamatupidamise komisjon.
Vabariigi parlament oli piiratud õigustega seadusandlik kogu. See koosnes 75 liikmest, kes valiti departemangudes kolme kolleegiumi poolt. See kutsuti kokku vabariigi presidendi poolt ja võis vaid seadusi heaks kiita või tagasi lükata, arutelus võis osaleda 15-liikmeline komitee. Nimetatuna esmakordselt Lyoni kohtumistel, uuendati üht kolmandikku parlamendist iga kahe aasta tagant.
Kohtud jagati esimese astme kohtuteks, apellatsioonikohtuteks, revisjonikohtuteks ja kassatsioonikohtuteks. Esimese kahe kohtunikud nimetas Consulta, viimased kaks kolm kolleegiumit.
Jälgides prantsuse süsteemi, oli riik jagatud 12 departemanguks. Departemangu juht oli prefekt, amet loodi 6. mail 1802. Prefekt oli riigi esindaja igas provintsis, ja tal oli kaks põhiülesannet: esimene oli rakendada keskvalitsuse haldusotsuseid ja kontrollida kohalikke võime, teine oli politsei juhtimine. Kohalik seadusandlik kogu oli Ülemnõukogu, mis koosnes kommuunide esindajatest. Valitsus nimetas Departemangude keskvalitsuse, mis koosnes viiest või seitsmest liikmest, kes valiti Ülemnõukogu poolt nimetatud kandidaatide hulgast: keskvalitsused omasid võimu maksude ja ühiskondliku töö üle ning esindasid üldiselt kohalikke huve.
Departemang oli sarnaselt Prantsusmaaga jagatud ringkondadeks. Ringkonna juht oli aseprefekt, kes omas prefektiga sama võimu, kuid väiksemal alal. Siiski ei olnud ringkondade struktuur kogu vabariigi territooriumil ühtlane ning mõnd ringkonda valitsesid ringkonna nõukogu ja kantsler.
Ringkonnad olid jagatud kommuunideks. Rohkem kui 3000 elanikuga kommuunidel oli 30–40-liikmeline linnanõukogu (Consiglio Comunale), mis valiti ülemnõukogu poolt sama linnanõukogu poolt nimetatud kandidaatide hulgast. Väiksemates kommuunides olid nõukogu liikmeteks kõik maksustatavad kodanikud. Nõukogu valis kolme- kuni üheksaliikmelise omavalitsuse, mis aitas linnasekretäri poolt teostatavates täitevülesannetes. Kõiki linnaameteid kandsid vaid omanikud ja ettevõtjad, ning omanike juhtroll oli kindel. Igal kommuunil oli maksukoguja.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
.svg)
