Itaalia sõda (1536–1538)

Itaalia sõda (1536–1538) oli üks 15.–16. sajandi Itaalia sõdadest. Sõjas olid vastamisi Karl V ning François I ja Otomani impeerium.

Itaalia sõda (1536–1538)
Osa Itaalia sõdadest (1494–1559)
Nizza rahu sõlmimine François I ja Karl V vahel, vahendaja Paulus III. Taddeo Zuccari maal
Toimumisaeg	1536–1538
Toimumiskoht	Itaalia, Prantsusmaa
Tulemus	Nice'i rahu
Osalised
Prantsusmaa, Otomani impeerium Saksa-Rooma riik, Hispaania
Väejuhid või liidrid
François I, Hayreddin Barbarossa Karl V

Sõjategevus algas pärast viimase Milano hertsogi Francesco Maria Sforza surma 1535. aastal. Karl V, kelle poeg Felipe päris hertsogkonna, kuulutas Lombardia viivitamata Hispaania trooni valduseks. Vastuseks esitas François nõude Milano ja Savoia suhtes, tungis Itaaliasse, vallutas Torino, kuid ebaõnnestus Milano vallutamisel. Selle peale tungis Karl Provence’i, jõudis välja Aix-en-Provence’ini, ent tõmbus seejärel tagasi Hispaaniasse, selle asemel et rünnata tugevalt kindlustatud Avignoni. Pärimuse järgi olevat Prantsuse väed jätnud üleküpsenud puuviljad meelega puudele, püüdes sedasi põhjustada Karli vägedele düsenteeriat.

Jean de La Forêt' diplomaatiliste jõupingutuste toel oli Prantsusmaal õnnestunud 1536. aastal kindlustada liitu Otomani impeeriumiga. 1536. aasta lõpuks oli Prantsuse-Türgi laevastik paigutatud Marseille alla ja ähvardas Genovat. 1537. aastal korraldas Barbarossa ründeretki Itaalia rannikule ja võttis piiramisrõngasse Korfu saare, prantslastel polnud sellest aga suurt abi.

Olukorras, kus Karl V oli lahinguväljal edutu ning oli jäänud veel ka prantslaste ja Otomanide haardesse, sõlmisid kuningad François I ja Karl V 1538. aasta 18. juunil viimaks "10-aastase" Nice'i rahu. Rahuga lõpetati sõda, jäeti Torino prantslastele, olulisi muudatusi Itaalia kaardil sellega ei kaasnenud. Nice'i rahu oli märkimisväärne selle poolest, et Karl ja François polnud nõus istuma koos samas ruumis, selline oli nende vihavaen. Läbirääkimisi viis läbi paavst Paulus III, kes püüdis ruumist ruumi kõndides saavutada kokkulepet.

Nice'i rahule järgnes paavst Paulus III pealekäimisel 1538. aasta 14–15. juulil Aigues-Mortes'is aset leidnud kohtumine Francois I ja Karl V vahel (tuntakse ka Aigues-Mortes'i rahuna), kus pooled kinnitasid Nice'i rahuga saavutatud lepitust. Samas sõlmisid kaks katoliiklasest suverääni liidu protestantide vastu.

Rahu pidi küll kestma kümme aastat, tegelikult oli aga rahuaeg märksa lühem. Mõnest lepinguga võetud kohustusest lahti öelnud Karl V (kes andis muuhulgas 1540. aastal Milano oma pojale Felipele) päästis 1542. aastal valla järjekordse Itaalia sõja.

Karl V jõupingutused Osmanite vastu ei kandnud vilja, 1538. aasta 28. septembri Préveza merelahingus sai tema laevastik Osmanite riigi laevastikult lüüa.