From Wikipedia, the free encyclopedia
Intonatsioon on muusikas helikõrguse muutmine esituse käigus.
Intonatsioon sõltub muusikastiilist.
Musitseerimise käigus helikõrgusi muutes peetakse intonatsiooni all silmas eelkõige peenhäälestust. Nii lauljad kui ka paljud muusikainstrumendid on võimelised esitama helikõrgusi, mis jäävad väljapoole võrdtempereeritud häälestust. Neil on võimalik teostada näiteks puhtas häälestuses oktaveid, kvinte, kvarte ja tertse. Tšellist Pablo Casals kirjutab helikõrguste intonatsiooni kohta: "Ära ehmata, kui sul on teistsugune intonatsioon kui klaveril. [...] Klaver oma võrdtempereeritud häälestusega on intonatsiooniline kompromiss."[1]
Järgnevalt on näha, kuidas intoneerida bassis diatoonilisi ja kromaatilisi pooltoone, et saavutada akordide puhas häälestus:
Passus duriusculuse akordid Wolfgang Amadeus Mozarti teoses "Misericordias Domini", d-moll, KV 205a.
ⓘ | Puhta häälestuse saavutamiseks tuleb diatoonilisi ja kromaatilisi pooltoone (suurendatud priime) intoneerida bassis järgmiselt: |
c → h 112 tsenti |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.